Transpordiinsener laibatänitajate vastutusest: Jüri Aarma õnnetuses olid süüdi ka raudteeplaneerijad

Tudengina oli mul võimalus käia praktikal Rootsis ja Soomes. Kultuurišokk oli vältimatu, kui ma 1993. aastal Jönköpingusse jõudsin. Rootsi autod on turvalised, seda teavad kõik, kuid minule, kui alles pooltoodangus teedeinsenerile jättis kõige sügavama jälje inimesest lähtuv turvaline tehiskeskkond.

Töötasin praktikandina Rootsi tolleaegse maanteeameti projekteerimiskontoris. Sõitsin kolleegilt laenatud jalgrattaga ja avastasin Rootsi turvalisi linnu ja maanteid. Konfliktivabadel rattateedel avastasin, et sildadel on palju suurem väärtus kui pelgalt see, et nad pakuvad võimalust üle veesilma pääseda. Kõike seda silmiavavat olen püüdnud rakendada oma töös, ametkondlikku nõukogude mentaliteeti
Aastal 2001 projekteerisime taastusremondilõike Tartu maanteel. See oli taasiseseisvunud Eesti vabariigis esimene kord, kui oli võimalik maanteedesse investeerida, abiks Maailmapanga laen. Tegin ettepaneku lisada projekti Adavere jalakäijate tunnel, sest nõukogude ajal põiki läbi aleviku ja mõisapargi ehitatud põhimaantee lõikas aleviku kaheks ja tollal kehtis seal piirkiirus 70 km/h.