Tuumajaam või tuumajama?
Kuid tahad või mitte, tuumajaama sündmused on ulatunud maailmas tsunami tagajärgedest kaugemale. Need on pannud muretsema miljoneid inimesi ja kehutanud neid ette võtma esmapilgul kummalisena tunduvaid tegevusi, nagu neelama jooditablette. Siiski pole kohane neid inimesi naeruvääristada.
Nüüdseks on selge: Fukushima tuumajaama õnnetusele aitas kaasa inimlik hooletus. Käitusfirma polnud katsetanud näiteks elektrigeneraatoreid. Elekter sai otsa, varutoide ei toiminud ja tuumajaam väljus kontrolli alt. Pole üldse oluline, millise põlvkonna oma see oli, selge on üks: õhku paiskus radioaktiivset ainet, mis nüüdseks on jõudnud ka joogivette, lehmapiima ja köögiviljadesse. Kui suures ulatuses, ei ole tähtis – olgu siis viis või 30 korda looduslikust enam. Kindel on, et jõudis.
Eestis aktiveeris Fukushima õnnetus eriti tuumajaama poolt jutlustavad jõud. Just nimelt jutlustavad, sest loogilisi põhjendusi on neilt raske, kui mitte võimatu saada. Ja väga lihtsal põhjusel: siiani on Eestis tuumajaamadest kõnelnud vaid majanduslikult huvitatud rühmad.
Prohvetid kirjeldavad vaimustusega üha uuemaid ja mitmekordsemaid turvasüsteeme, mis hakkavad tööle elektri ja inimeseta. Tore on. Kuid loogika ütleb, et kui juba on vaja nõnda vängeid turvameetmeid, siis järelikult on ka vänge oht. Narva soojuselektrijaama jaoks pole mingeid erilisi turvameetmeid vaja. Ja kui elekter kaob, ei juhtu mitte midagi.
Tuumajaam nõuab usaldust
Nii et küsimus pole majanduslik või teaduslik, vaid vaimne, isegi hingeline: kui hästi tunnevad inimesed ennast riigis, kus on või pole tuumajaama?
Küsimus pole Eesti müütilises energeetilises julgeolekus või sõltumatuses, vaid meie ajude julgeolekus või sõltumatuses. Küsimus pole selles, kui palju meie tuumajaamale ette ütleme, vaid selles, kui palju hakkab tuumajaam ette ütlema Eestile. Kui palju Eesti vajab tuumajaama töös hoidmiseks füüsilist ja vaimset ressurssi? Turvaarmeed, kriisiteenistust, kaitsepolitseid, päästeteenistust ja muud. Pole ju halb, kui päästeteenistus hakkab tänu tuumajaamale olema tegusam, kuid kes selle kinni maksab? Kas see pannakse tuuma-elektrile otsa? Juhin tähelepanu, et praegu ei suuda Eesti riik isegi talvist laevaliiklust turvata, kõnelemata võimaliku naftareostusega hakkama saamisest.
Tuumajaam vajab usaldust. Kuid kuis saame usaldada tüüpe, kes enne valimisi lubavad näiteks, et Nabala jäetakse rahule, pärast aga lisavad selle ilmse rahuloluga maardlate nimistusse? Kas inimesed on mõelnud, et tuumajaama siin olles peame kõik ostma endale taskusse radiomeetri – sest ametlikke andmeid ei pruugi usaldada? Tegu on ju hiiglasliku äriga, mida ei taheta sulgeda mingil hetkel, nagu näitab Jaapani juhtum.
Tuumajaam vajab usaldust ka arutlejate vastu. Kuidas aga usaldada osapoolt, kes väidab, et Fukushimas ei saanud surma ükski inimene, et sealne õhu, joogivee ja toidu radioaktiivsete ainete sisaldus on tühine, vaata et isegi tervislik? Osapoolt, kes pajatab tuumajaama ehitamisest maa alla ja sealjuures graniidikaevandusse?
Ja kui juba äri – kust võetakse, et tuumaelekter tuleb odavam kui muu? Meil on avatud elektriturg. Akadeemik Anto Raukas ja tema jüngrid kollitavad meid pimedusega, milles tuumajaamata kobaksime. Kuid meil on üks tasuta tuumareaktor nimega Päike. Vahest oleks arukam panustada mõistust ja raha selleks, et päikest tõhusamalt kasutada? Algul vee ja eluruumide soojendamiseks, seejärel elektri tootmiseks, mis ei pruugi üldsegi mitte käia päikesepatareide kaudu.
Me saame minna kas või täna õhtul ning võtta Narva soojusjõujaama kivi kivi haaval lahti ja tõsta hunnikusse Kiviõli tuhamäe otsa, et suusarahval oleks lõbusam alla lasta. Tuumajaamaga ei saa seda eales teha. Üks-kõik kas see suletakse või mitte, tuumajaam on asi, mis jääb Eestisse senikauaks, kuni jääb Eesti.
Eesti tuumajaama ei kontrolli. Nüüdisajal ei ole energeetiliselt sõltumatuid riike, kui me kõneleme neist, kellega armastame end võrrelda. Kusagilt ju tuleb tuumakütust saada, eks ole. Mis näiteks on juhtunud haruldaste muldmetallidega? Hiina neid äkki ühel hetkel lihtsal enam ei müü ja kõik.
Tuumajaama asjade üle tuleb arutleda. See tõstab ühiskonna vaimset taset. Kuid tuleb olla valvel, et selle arutelu ei kaaperdaks tüübid, kelle argumendid pole vaimsest, vaid mammona maailmast.
