Tuumavastaste pooltõed

Artiklis „Tuumavägi ja turvaline ühiskond” (EPL 13.04) väidab Tiit Kändler energeetika sõltumatusest kirjutades, et puid ajame ikka ahju. Väide on osaliselt tõene: ruumide soojendamiseks sobib puit suurepäraselt. Kuid lisaks ruumide soojendamisele on tänapäeval vaja elektrit valguseks ja elektrimootorite ning elektroonikaseadmete, sealhulgas arvutite töötamiseks.

Kui keskkonnaministeerium kaotaks raiepiirangud ja looduskaitsealad, sealhulgas Natura-alad, kus on keelatud puitu varuda, võib-olla siis tõesti oleks võimalik Eesti energeetiline vajadus katta puidu põletamisest saadava energiaga, aga praegu on see tõeline utoopia, et talvel suudetakse puitu Eestist nii palju varuda, et sellest jätkuks 1400 MW võimsuses elektrijaamade käigus hoidmiseks!

Kändler kurdab samas artiklis, et ei mõista, kuidas tuuma-kütuse sisseostmine suurendaks Eesti energeetilist sõltumatust. Vastus on lihtne: rikastatud tuumakütust kulub aasta jooksul 1400 MW võimsusega tuumajaama käigushoidmiseks kõi-gest kümmekond tonni ja seda peab uuendama kõigest kord aastas, seega on võimalik kütust transportida meritsi nii Brasiiliast kui ka Austraaliast! Kui tuumakütus peaks tõesti kalliks minema, on võimalus hakata Sillamäel jälle tegelema diktüoneemakildast tuumakütuse eraldamisega, mis nagunii on meie jalge all ja hoiab üleval looduslikku radioaktiivsuse fooni, mida ei vähendaks ka Vene gaasil töötavate kompensatsioonijaamade (mis tarbivad aastas miljoneid kuupmeetreid gaasi) toel töötavad elektrituulikud!