Mari (päris nimi toimetusele teada) läheneb koolimaja uksele ja peatub. Tal on tunne, et ei saa hingata, ärevus nöörib kurku ja jalad tahavad põgeneda. Liiga palju inimesi, müra, lõhnu tekitavad temas sellise ärevuse, nagu tal oleks sõrmed stepslis, 220 V keres ja nupp välja lülitamiseks puudub. 

Enne sisenemist on vaja leida koht, kus ta saaks hetke end koguda, korraks kõigest eemale. Hetke pärast astub ta järjekordselt iseennast ületades koolimaja uksest sisse, sest ta teab, see on tema ainus võimalus vaesuse lõksust pääseda – õppida endale uus amet, mis sobiks tema erivajadusega. 

Mari on autistlik, talle on määratud puue ja töövõime langus bipolaarse meeleoluhäire ja ärevushäire tõttu. Mari sõnul võib liiga suur koormus nagu näiteks töö ja kool korraga, viia tervise halvenemiseni ja ta ei suuda mõnda aega koduuksest väljuda - käia poes, koolis või isegi voodist väljuda, sest ülepingest kurnatud keha ei suuda voodist tõusta: 

“Minu jaoks on iga päev üks suur eneseületus, aga ma tahan ise endaga hakkama saada, ma tahan olla maksumaksja, mitte abirahadest elatuda, seega mul ei jää muud üle, kui oma tervisega riskida.”

Siin saab riik tulla appi ja ennetada Mari suguste inimeste tervise halvenemist - meie kõigi jaoks on kasulikum vaimse tervise probleemidega inimestele luua õppeks paremad tingimused, et tuua nad tagasi tööturule ja ise oma eluga hakkama saama. Praegu on riigi kulutused vaimse tervise probleemidele samas suurusjärgus kui kulutused kogu riigi kaitsele.