Alles hiljuti juhtusin esinema Itaalias San Leos. Linn tegi seal suurepärase algatuse Piero della Francsesca maalidel kujutatud Montefeltro piirkonna maastiku austamiseks. Pidin oma jutu katkestama, sest kolmele mind välkudega pimestavale publikuliikmele tuli taas häid kombeid meelde tuletada. Tasub märkida, et nii sel puhul kui ka Hispaania akadeemias loengut andes ei kuulunud mind jäädvustada püüdnud inimesed professionaalsete kaamerameeste sekka ega viibinud seal ametlike sündmuste kajastajatena.

Tõenäoliselt oli tegemist haritud inimestega, kes olid oma vabast tahtest tulnud mõningaid eelteadmisi nõudvat loengut kuulama. Eeldatavast intelligentsusest hoolimata ilmutasid nad kõiki „elektroonilise silma sündroomi” sümptomeid: kõneldu ei paistnud neid karvavõrdki huvitavat, pigem üritasid nad toimuvat iga hinna eest filmida, et seda pärast tahtmise korral Youtube’i üles laadida. Nende tähelepanu hajus hetkel, kui nad otsustasid mobiiltelefoniga salvestama hakata, selmet üritust omaenese silmadega nautida.

Kõike pildistades

Kustumatu janu olla kohal mehaanilise pilgu, mitte aga meelte kaudu mõjutab üha märkimisväärsemat osa muidu täiesti viisakaid inimesi. Roomas ja San Leos klõpsutanud ja välgutanud publikuliikmed lahkusid üritustelt küll fotodega, ent igasuguse arusaamata sellest, mille osaks nad äsja olid saanud. (Seesugune käitumine on võib-olla õigustatud striptiisi, aga kindlasti mitte akadeemilise loengu puhul.) Ja juhul, kui need inimesed veedavad oma elu kõike ettetulevat pildistades, ei mäleta nad täna enam sugugi, mida eile salvestasid.

Olen palju kordi rääkinud, kuidas ma 1960. aastal piltide tegemise täielikult lõpetasin. Käisin tollal Prantsusmaa katedraalides ja pildistasin seal nagu hullumeelne. Kuid koju jõudes mõistsin, et kuigi mul on suur hulk keskpäraseid fotoseeriaid, ei ole mul nähtust ühtegi ehedat mälestust.

Viskasin kaamera minema ning hilisematel reisidel olen jäädvustamiseks kasutanud vaid mälu ja ostnud tulevikus meenutamiseks oivalisi postkaarte. Tõsi, neid küll rohkem teistele kui endale.

Säilitada oma mälus

Üheteistaastasena sattusin kord tähtsale maanteele ebatavalise sagina keskele ja nägin eemalt kohutava õnnetuse tagajärgi: veoauto oli äsja taluniku vankrile otsa sõitnud. Taluniku kõrval istunud naine lebas vankri ääres maas ja tema peas võimutses õõva tekitav verest ja ajuollusest nõretav haav (see pilt on mul siiani silme ees: näis, nagu oleks maasikakook maapinnale litsutud). Mees hoidis oma naisest kõvasti ja meeleheitlikult ulgudes kinni.

Ma ei läinud siiski päris lähedale, sest olin hirmust kange: see polnud mulle mitte ainult esimene kord (õnneks ka viimane kord) maapinnale laiali valguvat aju näha, vaid ka surma vahetus läheduses viibida. Ja seda koos ääretu kurbuse ja meeleheitega.

Mis oleks juhtunud, kui oleksin sarnaselt tänapäeva lastega olnud kõikjal videokaameraga? Võib-olla oleksin toimunu salvestanud, et seda hiljem sõpradele näidata. Võimalik, et oleksin oma visuaalse varanduse ka Youtube’i postitanud – näha ka ülejäänutele, teistele andunud õnnetustenautijatele.

Ja seejärel? Kes teab. Jätkanuks ma selliste kohutavate juhtumite jäädvustamist, oleksin nüüdseks teiste kannatuste vastu täiesti ükskõikne.

Selle asemel säilitasin nähtut oma mälus. Seitsekümmend aastat hiljem kummitab maas lebava naise pilt mind seniajani. Pigem õpetab see mind teiste kannatusi mõistma kui nende vastu ükskõikseks jääma.

Ma ei ole kindel, kas tänapäeva noortel on täisikka jõudmiseks samasugust võimalust – rääkimata mobiiltelefonide külge kleebitud silmamunadega täiskasvanutest. Nende jaoks on see juba jäädavalt kadunud.

Umberto Eco, semiootik

© The New York Times Syndicate