Urmas Kaju: NSV Liidu konstitutsioon polnud Eesti Vabariigi omast halvem?
1936. aastal oli Nõukogude Liidu isevalitseja peasekretär J.V. Stalin oma võimu tipul, tema valitseda oli suur osa Euraasiast, elusaid mässavaid maaaomanikke ei olnud vist ühtegi enam järel.
Sellepärast võiksid ajaloolased Vabaduskirja (konstitutsiooni) kehtestamisel kasutada nende ürikutele nii iseloomulikku väljendit "kinkima". Konstitutsiooni kehtestamine NSV Liidus sai toona olla täiesti vabatahtlik akt , mille arvatavalt tingis vaid valitseja kaukaasialikult lai joon või kapriis.
Hiljem võeti vastu veel paar "maailma kõige demokraatlikumat põhiseadust" (eelviimati 1977.a. ja Leonid Brezhnevi arusaamatule diktsioonile aplodeerides "tormiliste, kestvate kiiduavaldustega". Aga põhimõtteliselt oli 5.detsembri pidupäeva aluseks ikka too 1936.aastal Jossif Vissarioni poja poolt oma orjadele annetatud dokument.
Püüdlemata selle nõukogulikult irratsionaalses olukorras produtseeritud teksti juriidilise analüüsi poole (sellest on niigi elatunud terved põlvkonnad vasakpoolseid teadlasi ja N. Liidu karjäärikommuniste), võiks selle tänaseks õnneks kadunud riigi ja tema praeguseni mütologiseeritult demokraatlikuks peetavat konstitutsiooni lugedes jagada selle sisu selgelt kaheks.
Umbes pool sellest on ilukirjanduslikult deklaratiivne - s.o. osa, mis räägib Nõukogude kodanike õigustest ja vabadustest. Õigus tööle, puhkusele, sotsiaalsetele garantiidele, kõigi inimeste võrdsus sõltumata rahvusest, rassist, soost ja päritolust on väga ilus.
Teine pool räägib nende õiguste vabaduste tagatistest ja inimeste kohustustest. Kõigi põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagajaks on Riik.
Vot siia ongi "Koba" asetanud konksu. Mis on Riik? Sellesama Põhiseaduse kohaselt kuulub Võim Riigis Rahvale. Seega rahvas garanteerib iseendale õigused ja vabadused. Samas on konstitutsioonis (ja eriti muidugi sellest tulenevates alamalseisvates aktides) Rahval terve müriaad kohustusi Riigi (kas iseenda?!) ees.
Töökohustus, riigi (sotsialistliku) omandi kaitsmise ja rohkendamise kohustus, Kohustus kõrvalekaldumatult järgida Nõukogude konstitutsiooni ja kõiki seadusi, hoida ranget töödistispliini, käituda igapäevaselt "Nõukogude inimesele vastava väärikuse ja moraaliga".
Standardid, au, väärikuse ja moraalinormid kehtestasid muidugi partei ja valitsus ning just nende vastu eksinud miljonid (ranges vastavuses konstitutsiooniga!) rajasid N.Liitu külastanud välismaalastes imetlust tekitanud sadade kilomeetrite pikkused kanalid, tammid, veehoidlad jm. suurprojektid.
Neid töösipelgaid eristas kunagistest Egiptuse püramiidide ehitajatest ainult see, et vaaraod ei andnud oma orjadele nende mõnitamiseks konstitutsiooni ja teisi põhiseaduslikke vabadusi, vaid piitsa. Samuti puuduvad andmed, et püramiide ehitanud juudid oleksid seal pandud laulma "Teist niisugust maad ei ilmas leidu, kus nii vabalt hingata saaks rind". Selle asemel pakkinud piibli väitel ühel päeval juudid oma asjad ja emigreerunud Moosese juhtimisel Iisraeli.
(Midagi samasugust hakkas levima N. Liidus ka möödunud sajandi 80-ndatel, aga tollane vaarao jõudis siiski suure osa neist veel enne vangi panna.)
Milleks seda kauget vastikut aega täna üldse näppida? Nüüd on meil ju Oma Riik ja Oma Aeg! Oleme nüüd "riigi võrra rikkamad!", nagu äsja Kodaniku Päeval kuulsime. Aga just sellepärast - võrreldes eespool kirjeldatud sündmustega tundub siin ja praegu toimuv õõvastavalt tuttav.
"Kõrgeim võim kuulub rahvale" - ja Toompea ostab selle lause kodanikele meelde tuletamiseks PR-teenust, meenutamaks seda valijatele kärarikkalt ja pealetükkivalt valijate endi rahakotist kinni makstud kampaaniaga - samal ajal kui võimudest võõrandumise peapõhjus on just valitsejate endi sagedane lapsikult abitu sekeldamine.
Sellest tekkivat nurinat pareerib valitsus kampaaniaga, et tema alamad ei ole tema manipuleerimise (valitsemise?) objektid, vaid on ise valitsemise subjektid (valitsejad?) ja rahvas on riigi (valitsuse?) võrra õnnelikum ja rikkam! Kui see "rahvas" pöördub lõpuks kohmakatest kroonumüütidest väsinuna oma pärimustarkuse poole, siis tuleb talle kohe meelde põline õpetlik muistend Kaval-Antsust ja Vanapaganast, kus käki korraldanud sulase (valitsuse?) nimi olnud "Ise" ning kus Vanapagana (valijate?) nõutule küsimusele, "kes tegi? " andis nupukas sulane (valitsus?) kindla vastuse: "Ise tegi!".
Praegu peab aga sageli nukralt nentima, et nutikas sulane (valijate palgatud valtsus) ütleb Vanapaganale (tuimale valijale) üha sagedamini "Ise tegi!".
Siit vapslik üleskutse riigi võrra rikkamatele kaasmaalastele - selle mõisa omanikud oleme meie: ärme anna mõisavalitsejatel oma käpardlikkust selle "Ise tegi!" sammaldunud võttega põhjendada. Peremehed oleme meie ise! (See on muidugi kapoohtlik nõuanne. "Do not try it at home!" - pannakse selliste asjade juurde välismaadel vist võimalikke hagisid välistav hoiatus.)
NSVL Konstitutsiooni Päeval
5.detsembril 2000.a.
Urmas Kaju
Jurist
UK Asset Consulting
PS. Artikli ettevalmistamisel ilmnes, et tolle üldrahvaliku ajaloolise ja epohhiloova dokumendi teksti leidmine on käesoleval hetkel pea võimatu, kuigi trükiti seda omal ajal miljonites eksemplarides ja parimal kriitpaberil. Kõlab uskumatuna, aga leidsin lõpuks N. Liidu konstitutsiooni teksti Würzburgi Ülikooli veebileheküljelt ja inglisekeelse versioonina.
LINK NSV Liidu konstitutsioonile:
