SADAM FOTO: RAIGO PAJULA

Heade ja hästi sujuvate asjadega harjutakse kiiresti ning õige pea hakatakse neid võtma iseenesest mõistetavalt. Ometi see nii ei ole. Ka Eesti kodanike vaba liikumine Euroopas ei ole iseenesest mõistetav. Me oleme juba unustanud paaritunnised passikontrolli sabad Tallinna sadamas Helsingisse või Stockholmi minnes ja tulles. Või autode ja busside järjekorrad Iklas ja Valgas, Ainažis ja Valkas. Ja teel näiteks Saksamaale piirikontroll ja järjekorrad igal piiril - Läti-Leedu, Leedu-Poola, Poola-Saksa. Ja kui teekond peaks minema veelgi kaugemale... See kõik puudutas lisaks reisijatele ka kaupade liikumise kiirust.

Lisaks Schengeni varjatud osa ehk üleeuroopaline kurjategijate andmebaas selliste inimeste tabamiseks ning sellest kasvanud usaldus erinevate ELi riikide vastavate ametkondade ja inimeste vahel.

See kõik on otsene ja nähtav kasu nii eestlastele kui kõigile eurooplastele. Rääkimata kaudsest positiivsest mõjust ehk Euroopa seesmise ühtsustunde tugevnemisest ja seda just reisijate ehk igaühe tasandil.

Süsteem laguneb

Euroopat tabanud põgenikekriisiga pole seni liiga hästi toime tuldud. See on kaasa toonud Kreeka, Itaalia ja Ungari allaandmise ning korrektselt dokumenteerimata põgenike lubamise teistesse Euroopa riikidesse. Ennekõike Saksamaale, Austriasse ja Rootsi. Et olukord kontrolli alla saada ning taastada ülevaade sellest, kes põgenikena Euroopasse on tulnud ning siin liiguvad, on Saksamaa teatanud ajutisest piirikontrolli kehtestamisest Austriaga. Paraku on seda sammu asutud tõlgendama Schengeni süsteemi lõpu algusena. Nii Saksamaa kui teised põgenike liikumise surve all olevad riigid peavad seda meedet kasutama selgelt ajutiselt kuni olukorra stabiliseerumiseni.

Siia kuulub ka kogu Euroopa Liidu tugi Kreekale ja Itaaliale ehk põgenike esmasele saabumisriigile Euroopas, et kõik põgenikud saaksid neis riikides adekvaatselt registreeritud ja esmase varjupaiga, et juba seejärel neid teistesse riikidesse ümber paigutada. See on ainuke võimalus lõpetada spontaanne ja inimväärikust kaotav põgenike rändamine Euroopa riikide vahel. See on võimalik aga ainult juhul, kui kõik ELi riigid panustavad olukorra stabiliseerimisse.

Ka Eestis on kõlanud üleskutseid, et peaksime oma piiridel passikontrolli taastama. Ma ei näe selleks ühtegi põhjust. Esiteks pole märgata, et Euroopas sees seni liikuvad põgenikud oleksid võtnud nõuks Kreekast läbi 12 riigi püüelda Eestisse. Seega mingit survet meie piirile teiste ELi riikidega ei ole. Teiseks iga Schengeni riigi selgelt põhjendamata ja ebaadekvaatne otsus taastada piirikontroll oleks pikk samm Schengeni lõpliku kokkukukkumise suunas. Lisaks praktilistele ebamugavustele ja hüppeliselt kasvavale ajakulule reisimisel nõrgestaks see kogu Euroopa Liitu põhimõtteliselt.

Oht Eestile

Eestile oleks see aga väga kahjulik ja ohtlik. Sest kui Schengen kaob, siis miks peaks jääma tööjõu vaba liikumine? Kui solidaarsus Schengeni kadumise näol peaks saama tugeva hoobi, siis miks peaks üleüldine solidaarsuse vähenemine jätma puutumata näiteks ELi eelarvepoliitika ja toetused vaesematele liikmesriikidele või ka ühtse julgeolekupoliitika näiteks Vene suunal, kus juba praegu mitu liikmesriiki ajaksid parema meelega teistsugust poliitikat. Samas solidaarsuse vajadus mitmel muul teemal, näiteks põgenikekriisi lahendamisel ja eelarvepoliitikas hoiab neid tagasi. Seega kõik on kõigega seotud.

Nii nagu kogu põgenikekriisile reageerimise osas ei tasu Eestil ka Schengeni lõhkumiseks üle reageerida. Meie olukorda see kindlasti paremaks ei teeks. Iga samm Euroopa Liidu sisese koostöö nõrgestamiseks muudab ka meie ehk Eesti olukorra hapramaks. Olgu see heaolu kasvu või julgeoleku osas.