Eesti keele maja avamine Foto: Jaanus Lensment

2017 aasta naiste marss Ühendriikides toimus protestina vabariiklaste ja Trumpi võidule presidendivalimistel, mis oli vasakpoolsete jõudude jaoks šokk. Toonase marsi aupresident oli Angela Davies - fanaatiline ja vägivalda õigustav kommunistlik aktivist, kes muuseas oli ka kaks korda USA Kompartei asepresidendi kandidaat. Kes mäletab, siis nõukogude propagandas oli ta superstaari staatuses.

Ühendriikide naiste marss ei tegele kaugeltki ennekõike naiste võrdsete õiguste küsimusega, vaid on palju mitmetahulisem nähtus. Nii on iseloomulik, et selle aasta marsi eel on ühendriikides olnud terav poleemika selle üle, et mõningad naiste marsi vedajad on seotud olnud islami äärmuslaste ning antisemiitidega ja pole soovinud seda avalikult hukka mõista.

Sel aastal on avalikustatud naiste marsi agenda 2019. See on selgelt vasakpoolne ja radikaalne dokument. Seda ei eita ka autorid ise, nimetades seda radikaalseimaks feministlikuks dokumendiks. Alul nendibki see dokument, et “...ajaloo mustimaid lehekülgi on käes. Oleme kaotanud kontrolli senati, ülemkohtu ja täidesaatva võimu üle....Aga meie siht on sotsiaalne muutus....” Lisaks üldarusaadavatele naiste väärikust kaitsvatele ja vägivallavastastele seisukohtadele on agendas lehekülgede kaupa ideoloogilisi nõudmisi: USA peab lubama riiki vähemalt 75000 pagulast, tuleb likvideerida konservatiivne rändepoliitika (üsnagi sarnased nõudmised rändepaktile), anda süüdi mõistetud kurjategijatele valimisõigus, viia ellu radikaalsed seksuaalreformid, muutes selle vältimatuks muutmiseks USA põhiseadust jne.

Muuhulgas puudutatakse ka välispoliitikat Iisraeli poliitika ründamise ning ka igatsusega sõdadevaba maailma järgi, mille saavutamise retsept tundub olevat midagi ühepoolse desarmeerimise taolist külma sõja aegadest. Ühesõnaga, kõigile normaalsetele inimestele aktsepteeritava naiste kehalise puutumatuse, väärikuse ja õiguste idee varjus on terve ideoloogiline ja radikaalne kontseptsioon.

Paratamatult jääb USA juhtumi puhul õhku küsimus, et naiste õigusi kasutatakse kilbina hoopis muude poliitiliste kavade elluviimiseks. Muide, seda eelpool viidatud agenda autorid ei salgagi, nimetades taolist oikumeenilist lähenemist intersektoriaalseks feminismiks.