Urmas Reinsalu Foto: Tanel Meos

Mõneti võib, arvestades lubatud veakõikumist, seda pidada üsna võrdseks lähtekohaks enne nelja kuu pärast toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi ja pisut enam kui aasta pärast toimuvateks riigikogu valimisteks. Seega on paslik arutada, mis küsimus kujuneb ühiskonna jaoks keskseks teemaks valimistel nelja kuu pärast?

Pahatihti on ka Eesti poliitika puhul kuulutatud seda, et valimised ja seal esilekerkivad valikud on ennekõike seotud rahaliste valimislubadustega ja ei midagi enamat. Ma pole sellega põhimõtteliselt nõus. Läinud kohalike valimiste põhikonflikt Tallinnas ei olnud sugugi mitte ressursijaotuse või avalike regulatsioonidega seotud. Tegemist oli selge väärtuskonfliktiga – Eesti pealinnas peab varastamine lõppema. Teisisõnu, millise väärtuse alusel avalikku võimu tarvitatakse. Ja see pole sugugi mingi akadeemiline või üksnes eetika kategooria probleem, vaid mõjutab vahetult ühiskonna elukvaliteeti.

Neil päevil käib Ukrainas meeleheitlik vastasseis selle üle, millises väärtussüsteemis Ukraina rahvas sooviks elada. Kas Idas või Läänes? Oleme vabanemisest saati näinud, et meie saatusekaaslastel endisest Nõukogude Liidust ega Ida-Euroopas pole tegelikult olnud nn kolmanda tee valikut. Ei olnud seda ka meil. Sellest jutlustamine oleks olnud sisuliselt kukkumine Ida rüppe.

Me oleme osa Läänest ja tahame sinna kuuluda, sest me jagame samu väärtusi. Alternatiiv oleks olla osa Ida väärtussüsteemist. See põhivalik ei ole kuhugi meie geopoliitilisest asendist tingitult kadunud. Kõik see, mis tugevdab meie positsiooni Läänes on meie rahvuslikes huvides, sest see tagab meie füüsilise eksistentsi rahvusena, materiaalse heaolu ja mis ei ole mitte ebaoluline, võimaluse olla väärtussüsteemis, mis on meie jaoks loomuomane mõõdupuu. Kui see väärtussüsteem ei toimi, sünnib tõsine konflikt, mida nägime kohalikel valimisel.

Euroopa Parlamendi valimistel on kahtlemata olulised küsimused sellest, milliseid praktilisi Euroopa poliitika tahke meie poliitikud soovivad mõjutada. Mõjutamisvõimalused sõltuvad isikute tõsiseltvõetavusest ja nende poliitiliste fraktsioonide mõjust. Kuid tähtsaim on ennekõike küsimus, milliseid väärtusi soovitakse Euroopas esindada, pürgides kogu eesti rahva eestkõnelejaks. Kas soovitakse seada esikohale poliitika, mis seob Eestit Lääne süsteemiga tugevamalt või vastupidi. Just seda konflikti kannavadki Savisaare Ždanoka reklaamimise avaldused.

Viimastel nädalatel on sisepoliitikas esiplaanil olnud majandusminister Juhan Partsi algatused. Huvitavalt just kaks suuremat infrastruktuuri projekti on kantud ühest poliitilisest eesmärgist. Sellest, et Eestit tugevamalt Läände integreerida. Seda teevad nii Rail Baltica kui Gazpromi monopoolse asendi lõhkumine gaasiturul.

Seega, praktilise poliitika puhul ning poliitiliste valikute korral on väärtused määrava kaaluga. Ning nii peab suurte valikute puhul olema keskmes just väärtusdebatt. Selle ees ei tohi silmi kinni pigistada.