Foto: Tanel Meos

Tema auks tuleb öelda, et ta lahendas olukorra väärikalt ja sirge seljaga. Ta loobus juba otsustatud aukodaniku tiitlist põhjendusega, et ta ei ole Tartu heaks veel piisavalt teinud, et seda austavat tiitlit väärida.

Esimene küsimus, mis selle looga pähe tuleb, on selline: kas me oleme piisavalt rikkad, et kõiki inimesi, kes olid aktiivsed enne iseseisvuse taastamist, kõrvale heita? Ka Eesti Vabariik sündis 98 aasta eest tsaaririigi rüpest inimeste toel, kes olid varem olnud Vene riigi truud alamad. Loomulikult oli ka neid, kes olid olnud võimudega pahuksis.

Aga ma olen tihti mõelnud, mis oleks meist saanud, kui 1940. aastatel oleksid „kõik“ vastupanu osutanud. Arstid oleksid keeldunud okupatsioonivõimude all inimesi ravimast. Kirjanikud ei oleks enam kirjutanud, muusikud ei oleks enam pilli kätte võtnud, teatrid oleksid uksed sulgenud.

Mis oleks meie rahvast saanud? Juba mõnda aega enne okupatsioonivõimu kokkuvarisemist oli selge, et nõukogude repressiivorganid ei suuda enam ei ühiskonda ega trükisõna kontrollida. Kes seda võimu agooniat mäletavad, peaksid mäletama ka seda, et nõukogude võimul polnud põhjust kedagi usaldada, ka mitte tippkommuniste ja muid funktsionääre.

Perestroika laineharjal toimunud laulva revolutsiooniga tulid enamus neist inimestest kaasa. Piisab ehk Vaino Väljase ja Arnold Rüütli meenutamisest.

Kas me peame igat inimest, kes oli Nõukogude Eestis mingil positsioonil ja ulus koos huntidega, kohe põlgama ja kõrvale heitma? Me nahutame kerge meelega neid, keda me tunneme, kelle tegevusest me teame, kes jooksid küll teatud mõttes kaasa, aga kelle Eestile antud panus nende eksimused üles kaalub.

Me ei tee aga teist nägugi nende puhul, kes tegid kaastööd KGB-ga, rikkusid paljude inimeste saatuse, aga selle ausalt üles tunnistasid ning seeläbi anonüümsuse ja puhta nime säilitasid. Need, kes oma osalust üles ei tunnistanud, on enamasti õnnetud autojuhid või tehnilised töötajad. Kui endine KGB pealekaebaja, kes on oma tegevuse üles tunnistanud, valitakse mõne linna aukodanikuks, siis me ei teagi seda ja aplodeerime talle.

Varjudega võitlemisest tähtsam on tegeleda tänase päevaga

Meie ajalugu on liiga habras ja me ise oleme liiga haprad, et ühiskonda üha uuesti ja uuesti rookida. Meil on isegi hästi läinud. Iseseisvus saime veretult tagasi. See, mis juhtus, oli rikkuse ümberjagamine. Paljud said tagasi selle, mis nende isadelt või vanaisadelt oli väevõimnuga ära võetud. Paljud olid erastamise hetkel õiges kohas ja oskasid teha õigeid valikuid. Kes teadsid ja said, ostsid kokku ettevõtete arvel olnud Ida-Saksa margad, mis hiljem vahetati Lääne-Saksa markadega üks ühe vastu.

Sellega oleme leppinud ja enamasti leppinud ka inimestega, kes võisid küll libastuda, aga on oma edaspidise elu pühendanud iseseisvale Eestile. Aga aeg-ajalt ilmuvad ikka kusagilt välja süüdistajad ja süüdistused, mille eesmärk ei peagi olema tõe jaluleseadmine, vaid omale poolehoiu kindlustamine.

Kui meie riik poleks olnud suuremeelne ja võimaldanud kuritegeliku režiimiga koostööd teinud inimestel oma teod üles tunnistada, siis oleksime palju halvemas ja haavatavamas olukorras. Ühiskonnas valitseks süüdistustest tiine õhkkond ning sõbralike või vaenulike riikide eriteenistustel oleks võimalik neid inimesi vaevata šantažeerida.

See kõik ei tähenda muidugi, et me ei peaks kollaboratsionismi lahti mõtestama ja arutama, mis siis ikkagi Nõukogude Eestis toimus. Aga tähtsam, kui mineviku varjudega võidelda, on vaadata, mida teevad inimesed meie ümber täna, kelle poole nad vaatavad või kalduvad. On meile eeskujuks putinlik Ühtne Venemaa või on meile olulised priiuse ja demokraatia ideaalid?

Lõplikult vabaneme kollaboratsionismi süüdistustest alles siis, kui põlvkonnad, kes elasid okupeeritud Eestis, on manalateele läinud. Meie ühiskonnas ei kehti õnneks printsiip, et vanemate patud nuheldakse lastele ja lastelastelastele veel seitsmendas põlves.

Aga uued põlvkonnad hindavad lahkunud põlvkondi juba teistel alustel. Hindavad nii, nagu me hindame Carl Robert Jakobsoni või Jakob Hurta selle järgi, mida nad Eesti rahva heaks tegid, mitte aga selle järgi, kuhu või kelle poole nad kaldusid.