Urmas Sutrop: Kes on eestlane on ainult Eesti riigi kodanik?
Kõigepealt Liivimaa Henriku kroonikast. Huvitaval kombel nimetab ta nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestit ühise nimetajaga Estonia. Harvemini kasutab ta seda üldnimetust Saaremaa kohta. Ja kõikjal elavad tema jaoks eestlased – estones. Ta ei olnud lugenud, ega saanudki olla lugenud, ei Herderit ega ühtegi teist teoreetikut, kes rahvust määratleda püüab. Ma ei tea, mis oli see miski, mis meid ja meie hõime juba tollal ühendas. Samas ei arvanud Henrik meile ka keeleliselt väga lähedasi liivlasi kordagi eestlaste hulka. Mis on imelik.
Nii olulise küsimuse puhul nagu eesti rahvus tuleb kõigepealt pöörduda meie põhiseaduse poole. Minu jaoks on põhiseadus püha. Meie riigi eesmärgiks on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Sellest loetelust Põhiseaduse preambulis jäi algselt välja rahvust ja kultuuri ühendav lüli – keel –, mille kestmine tuleb riigil samuti tagada. Ma olen uhke selle üle, et minu mitu aastat ettevalmistatud ja põhjendatud ettepanek keele lisamise kohta Põhiseaduse preambulisse leidis 2007. aastal Riigikogu heakskiidu.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi tähendab keele kandmine Põhiseaduses preambulisse „eesti keele tunnustamist rahvuse südamikuna. Ei saa rääkida eesti kultuurist ilma eesti keeleta.“
Lauri Mälksoo järgi on meie põhiseaduses kaks hoovust. Esiteks herderlik-rahvuslik, mis väljendub kõige selgemini selles, et Eesti riigi eesmärgiks on eesti rahvus, keel ja kultuur. Ning teiseks kantilik-vabariiklik, mis toetab kodanike liberaalseid väärtusi, milleks on vabadus, võrdsus ja õigused.
Neist kahest hoovusest tulenevalt eristab meie põhiseadus selgelt eestlased ja kodanikud. Ilmutatud kujul avaldub see paragrahvis 36. Selles öeldakse ühelt poolt, et ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata, ega takistada Eestisse asumast, ja teisalt, et igal eestlasel (sõltumata tema kodakondsusest) on õigus asuda Eestisse.
Põhiseaduse kommentaar püüab selle paragrahvi puhul ka eestlast defineerida. Juristid on siin välja pakkunud, et eestlase määratlemise objektiivsete kriteeriumidena võiks kõne alla tulla eesti keele oskus ja põlvnemine eestlastest. See määratlus jääb siiski ebamääraseks, sest me peame teadma, et need, kellest põlvneti, olid eestlased. Sellise otsuse põlvnemise kohta saame teha lähtudes Liivi Henriku traditsioonist ja sellest, et Eestimaa autonoomne haldusüksus – tulevase eesti Vabariigi territoorium – liideti 1917. aesmakordselt ajaloos ühtseks tervikuks „etnoloogilisel“ alusel Eestimaa kubermangust, Põhja-Liivimaast ja Peterburi kubermangu Narva piirkonnast.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses on Põhiseaduse mõiste „eestlane“ sisustatud eesti rahvuse tähenduses (vt kommenteeritud väljaannet).
Loo alustuseks toodud deklaratiivne väljend „Eestlane on Eesti riigi kodanik“ eksib seega mitte ainult Põhiseaduse vaimu, vaid ka paragrahv 36 vastu. Nii välistame eestlaskonnast kõik eestlased, kes elavad teises riikides, kuid kellel puudub eesti kodakondsus.
Teisalt mõeldi selle loosungiga ka seda, et iga Eesti kodanik on eestlane. Ka see mõte on vastuolus nii Põhiseaduse vaimu kui ka konkreetse paragrahviga 49, mille kohaselt igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Õigus rahvuslikule identiteedile on võõrandamatu kodanike õigus. Kedagi ei tohi eestlaseks kuulutada vastu tema tahtmist.
Eestlus on meie põhiseaduse järgi herderlik rahvuspsühholoogiline tunnetel põhinev mõiste. Kuid eestlus on avatud, kõik teiste rahvuste esindajad, kes sulanduvad meie ühiskonda ja omandavad eesti keele, võivad hakata end pidama eestlasteks. Etnilised (etnoloogilised) eestlased on sellised inimesed alati enda hulka avasüli vastu võtnud.
Aga ka neile kodanikele, kes täie õigusega säilitavad oma rahvusliku identiteedi, ning ei sulandu eestlaste rahvuskehasse, on tagatud kõik liberaalsed väärtused – vabadus, võrdsus ja õigused. Kuid ka nemad peavad austama Eesti Vabariigi Põhiseadust ja tegutsema selle nimel, et eesti rahvus, keel ja kultuur kestaks, õitseks ja areneks.
