Urmo Kübar Foto: DELFI

Vastupidi, käies välja oma arvamusi, osutatakse, et leidub ka parlamendierakondade peavoolust erinevaid mõtteid – toetus neile näitab, et need pole seejuures marginaalsed –, ja just rahva tahte väljaselgitamine olekski vajalik.

See ei tähenda, et need inimesed ei mõistaks demokraatlikku elukorraldust, nagu Maruste vihjab (demokraatia kindlasti ei alga ega lõpe üksnes parteide ja valimistega), või ei väärtustaks 1990-ndatel tehtud tööd parteimaastiku korrastamiseks. On aga põhjendatud küsida, kas toonased otsused on endiselt head ka täna. Kui me praegu paneme selga kasuka, sest on külm, siis ei tähenda see ju, et peame selles higistama ka juulipäikese all.

Kelles räägib rahva hääl?

Küsimused, mida Maruste harta autorite ja toetajate kohta esitab, on sama asjakohased erakondade ja riigikogu puhul. Kuidas saavad põhiseaduskomisjoni 11 liiget olla kindlad, et nad esindavad praeguseid otsuseid tehes oma 24 712 valijat? Ei saa öelda, et need küsimused oleks valimiste ajal põhjalikult läbi arutatud, et valijatel oleks siis olnud see info mis täna ja et me seega teaks nende tahet.

Kahetsusväärselt vähe on kuulda olnud erakondade sisedebattidest: kas Rait Marustel on isegi alust väita, et tema suu ja sule läbi räägivad Reformierakonna 11 000 liiget?

Hea küll, ilmselt ei arva keegi, et iga riigikogus arutatava eelnõu jaoks oleks võimalik ja vaja küsida iga viimse kui valija arvamust. Kuidas on lood demokraatiaküsimustega tegelevate vabaühenduste ja ekspertide kaasamisega?

Suvel saatis põhiseaduskomisjon kirja paarikümnele asjatundjale ja organisatsioonile. Alustuseks kindlasti tubli samm, seda enam, et Eestis, kus kaasamine algab ja lõpeb tavaliselt eelnõu konsulteerimisega, veel üsna vähe levinud praktika.

Vabaühenduste liit EMSL, kus ma töötan, oli üks neist paarikümnest. Nagu ilmselt teisteltki, küsiti meilt kuni viit (miks just viit, ei selgitatud, aga olgu peale) ettepanekut erakondade rahastamise süsteemi parandamiseks. Palutud ajaks septembri algul me need ka saatsime.

„Komisjon käsitles ja viis lõpule”

Pea kolm kuud hiljem, presidendi korraldatud nõupidamisel jääkeldris sain Marustelt paberi, kus olid kirjas komisjoni ettepanekud tulevaseks eelnõuks. Kes teab ja oskab otsida, võib selle leida ka riigikogu kodulehelt. Ettepanekute seas oli ka üks, millest olime kirjutanud, ülejäänutest ei ridagi.

Ei, erinevalt Maruste väidetust ei arva ma, et seadused peaks tehtama sellised, „nagu mina tahan”. Head argumentatsiooni kuuldes olen korduvalt leidnud, et kellegi teise mõte on mõistlikum.

Võib-olla leiaksin praegugi, paraku on kogu info põhiseaduskomisjoni väidetavast suurest tööst toonastele kaasatutele ja avalikkusele kättesaadav vaid nappide lausetena protokollides. Näiteks, et 16. oktoobril „komisjon käsitles erakondade rahastamise ja selle järelevalve muutmisega seotud ettepanekuid ja tegi esialgse valiku, milliseid ettepanekuid edaspidi arutada”.

Või siis nädal hiljem: „komisjon viis lõpule laekunud ettepanekute läbivaatamise ja määratles üldised seisukohad erakondade rahastamise ja selle järelevalve süsteemi muutmiseks”.

Ma kordan: Toompead ei rünnata

Seega pole meil praegu alust väita ei seda, et erakonnad esindaks neis küsimustes rahva informeeritud tahet enam kui teised organisatsioonid, ega saa ka rääkida toimunud sisukast ekspertdialoogist, milleks kolme kuu tagant kirjade vahetamine pole kindlasti tõhusaim viis.
Jääb veel küsida, kas need üldse oleks praegu vajalikud, sest kummaski faktis pole ju meil midagi erakordset. Paraku.

Mina arvan, et on vajalik. Asjaolule, et demokraatia tuleviku üle arutamine vaid kinnistel koosolekutel tundub juba olemuslikult vale, lisandub veel üks asjaolu. Kahtlemata on erakonna- ja valimisseaduse puhul oluline ka parteide kui selle teema asjaosaliste ja -tundjate arvamus, kuid ainult nendega piirdumine oleks sama, mis jätta näiteks alkoholireklaami üle otsustamine üksnes viinatootjate ja reklaamifirmade kui võimalikest piirangutest enim otseselt mõjutatute ülesandeks.

Ei Maruste, põhiseaduskomisjon ega erakonnad ei peaks presidendi algatust võtma kui rünnakut nende vastu. Rahvas ei ole demokraatia vaenaja. Teeme koos ja langetame otsused nii ekspertide kui rahva osalusel kogutud võimalikult hea ja mitmekülgse info põhjal, isegi kui sel moel läheb veidi kauem aega kui komisjon plaanis. Ja aega, muide, kulub seda vähem, mida tõsisemalt on ka erakonnad koos teistega valmis osalema.