Vaba meedia Orbani-stiilis allutamine levib üle Euroopa
Kujutage ette Euroopat, kus ajakirjandust kontrollivad valitsuste ja oligarhide kartellid. Peaministrid annavad tulutoovaid reklaamilepinguid meediaettevõtetele, kes neid toetavad, ja karistavad rahaliselt neid, kes seda ei tee, kuni viimaste väljasuremiseni.
Avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid on roogitud puhtaks kriitilistest ajakirjanikest ning neist saavad valitseva partei suuvoodrid.
See ei ole düstoopiline fantaasia. See on Euroopa 2020. aastal.
Kuuleme palju sotsiaalmeedia ja desinformatsiooni ohtudest meie demokraatlikele riikidele. Kuigi see on tõsi, pole kumbki veel ühtki Euroopa riiki täielikult üle võtnud.
See, millest me ei kuule, on veel üks ebademokraatlik haigus, mis on nõudnud juba mitut ohvrit üle Euroopa.
Meedia allutamine toimub siis, kui valitsused ja ärihuvid hakkavad teabevoo juhtimiseks ja manipuleerimiseks koostööd tegema.
Vaigistades kriitikute hääled, suudavad valitsuste-ettevõtete kartellid kaotada aruandekohustuse, tagada piiramatu juurdepääsu avalikele ressurssidele ja seeläbi iseenda jätkuva eksistentsi.
Meedia arengu investeerimisfondi avaldatud raport paljastab nähtuse ulatuse, mis teeb tühiseks paljude Ida-, Kesk- ja Kagu-Euroopa riikide raskelt võidetud demokraatlikud saavutused ja ähvardab oma kombitsad uutele territooriumidele laiali saata.
Meedia allutamise vaimne kodu on Ungari. Peaminister Viktor Orbani strateegia on lihtne, kuid tõhus.
Pärast 2010. aasta valimiste võitmist kehtestas valitsev partei Fidesz piirava meediaseaduse ja määras seda jõustama uue meedianõukogu.
Seadusega liideti ka kõik avalik-õigusliku ringhäälingu hoovad ja paigutati need ühte üksusesse meedianõukogu kontrolli alla, kes vaatas puhastust - kriitilistest ajakirjanikest - pealt.
Haavatavad ülevõtmisele
Kui avalik meedia oli kontrolli all, suunas valitsus riiklikud reklaamikulutused erakätes olevatest suure jälgijaskonnaga meediaväljaannetest oma liitlaste kanalitesse.
Pole üllatav, et see muutis meediaettevõtted ülevõtmise suhtes haavatavaks.
Valitseva partei liitlased ostsid kiiresti ühe meediaväljaande teise järel, kasutades selleks sageli riigi kontrolli all olevate pankade heldeid laene.
Viimase sammuna asutasid oligarhid üleeelmise aasta lõpus Kesk-Euroopa ajakirjanduse ja meedia fondi ning annetasid kõik oma meediaväljaanded - 476 - sellele ühele kontrollitavale organisatsioonile.
Annetajate hulgas oli ka Lorinc Meszaros, Orbani kauaaegne sõber, kes on nüüd riigi rikkaimate meeste seas, osaliselt tänu võidetud riigihangetele.
Kuhu läks Ungari, sinna on läinud teisedki. Tšehhi, Türki ja Serbiasse, kus valitsused ja nende äriliitlased on eriarvamuste lämmatamiseks võtnud sarnase taktika, on alles jäänud vähe iseseisvat meediat. Poolas on valitsev partei Orbani mudeli avalikult omaks võtnud ja järgib järjekindlalt tema allutamisstrateegiat.
Ja on ka piiriülene element. Organiseeritud kuritegevusest ja korruptsioonist teatamise projekti uurimine näitas, et Ungari ärimehed ja Orbaniga seotud ettevõtted on ostnud osalusi Balkani meediaettevõtetes.
Ja Tšehhi miljardär, energia- ja meediamagnaat Daniel Kretinski ostis hiljuti ajalehe Le Monde.
Nõuetele vastava meedia tagamise olulisust näitas Austria asekantsler Heinz-Christian Strache juhtum, kellest lekkis video, kuidas ta pakkus riigihangete võite vastutasuks Venemaa oligarhi toetuse eest. Tehing hõlmas ka 50-protsendilise osaluse ostmist Austria ajalehes Kronen Zeitung ja selle vaadete ümberkujundamist.
On aeg peatada meediate allutamine ja pöörata see ümber enne, kui on juba liiga hilja.
Poliitiline sekkumine oleks ilmselge viis, kuid paradoks on muidugi see, et muudatusi peaksid tegema valitsused, kes kasutavad poliitikaid ja regulatsioone meedia allutamiseks.
See jätab alles riigiülese sekkumise, kuid see eeldaks sellist vastasseisu, mille jaoks Euroopa Liidul ei näi praegu seedimist olevat.
Üks lahendus peitub erasektoris. Ohustatud riikide sõltumatud meediaettevõtted vajavad oma iseseisvuse säilitamiseks või taastamiseks rahalisi vahendeid.
Alates digitaalsetest idufirmadest kuni väljakujunenud trüki- ja leviedastusettevõteteni - kõik uudisteäris olevad ettevõtted vajavad juurdepääsu laenudele ja omakapitaliinvesteeringutele, mis võimaldavad neil vastu seista ettevõtete ülevõtmisele ja, kui asjaolud võimaldavad, kontrolli tagasi osta.
Selline kapital peab olema kannatlik, kuna seda ei saa kiire rahalise tulu saamiseks investeerida. Meil tuleb üle Euroopa üles ehitada kvaliteetse sõltumatu ajakirjanduse bastionid, institutsioonid, mis toetavad kodanikuühiskonda ja demokraatlikku arutelu ning mis on üle nende rõhujate autoritaarsetest ambitsioonidest.
See nõuab uut mõtteviisi Euroopa mõjukatelt filantroopidelt, investoritelt ja teistelt, kes hoolivad meie vabadustest.
Meie demokraatiad sõltuvad sellest.
