----

Ja korralagedus on täiesti aus, eesti oma, mitte näiteks tšehhide, kellele iga klaasitüki allakukkumise puhul tavatsetakse näpuga näidata. Õigupoolest saab sammas ebaproportsionaalselt palju tähelepanu, olles eriliseks pinnuks nn kunstiavalikkuse silmas, kusjuures nende kriitika on ses mõttes pisut kahepalgeline, et kunstielu arengu seisukohast ülitähtsal ehitusobjektil nimega Kumu pärast valmimist toimunu ei jäänud ulatuselt sugugi maha samba ümber käivast. Selle vahega, et kuna nimetatud avalikkusele Kumu kangesti meeldis, siis ei peetud sündsaks puudujääke (mille põhjustajad olid peatöövõtjad, kannatajateks aga allhankijad) avalikult kritiseerida.

Alles hiljuti oli Tallinna-Tartu maanteel paar aastat tagasi (!) valminud Puurmani sillalt liiklus seoses remonttöödega paariks nädalaks ümber suunatud. Parandati silla ja teetammi ühenduskohti. Kas nende eluiga ongi kaks aastat? Mäo valmival ümbersõidul, nagu kirjutas möödunud nädala Järva Teataja, valgub rajatavasse tunnelisse survevett – veeprobleemi vältimine oleks projektijuhi sõnul „tähendanud 20–30 puurauku ja nende jälgimist kahe-kolme aasta jooksul, aga selleks polnud aega ja me ei näinud selleks ka vajadust”. 30 aastat tagasi ehitati Tallinnas Olümpia hotell ka otse Härjapea jõkke, ning siis jamati ehitusauku jooksva veega pea pool aastat, kuna ei nähtud vajadust enne uurida, kus jõgi maa sees jookseb.

Terve või katkine hoone

Seda sorti lugudest võiks terve raamatu kirjutada. Erinevalt nii mõnestki tegevusalast, kus kvaliteedinõuete eiramine toob kaasa litsentsi kaotuse või hullemaidki sanktsioone, paistab ehitus alana, kus tegutsejatel ongi õigus toota/rajada katkisi asju, mida hiljem tellija kulul muudkui parandatakse. Millegipärast ei esitata avalikkuses küsimust, mille poolest ehitamine on muudest inimloomingu valdkondadest keerulisem, et seal valmimise hetkeks iial selge pole, kas hoone/rajatis ikka on valmis või mitte ja kas üldse ehitati terve või katkine rajatis.

Jah, kahtlemata peab ühe jao süüd endale võtma puudulik järelevalve. Nagu uudistest luge­da, selle teemaga majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ka tegeldakse. Justiitsministeerium aga tegelevat planeerimisseaduse ja ehitusseadusega üldisemalt. Väga hea, sest suu­rim vähk antud probleemistikus on peidus kivi all numbriga 4. Ehitusseaduse paragrahv „Ehitise garantii” sätestab, et „garantii kestus on vähemalt kaks aastat ehitamise lõppemise päevast arvates”. Mul pole küll võtta ulatuslikku statistikat, kuid pakun, et tellijad, sh riik, ja eriti ehitusbuumi aastatel, ei olnud võimelised küsima miinimumnõudest pikemat garantiid. Ja seda on ikka häbematult vähe.

Riigihangete praktikas on tähtsaim kriteerium hind. Tehku eratellija edaspidigi, mida tahab, kuid riik kodanike raha kasutajana peaks olema suunanäitaja ka kvaliteedi nõudmise alal. Tootja garantii pikkus on üks kvaliteedi tagamise hõlpsaid võimalusi. Ja miks ei peaks nõudma ostetavale pikka säilimisaega, kui ometi on näiteks Tallinna vanalinnast teada, et hoonete vundamendid ja müürid võivad vabalt vastu pidada 500 ja enam aastat, vask- ja kivikatused paarsada aastat ja puutaladki võivad aastasadu püsida, kui on vee eest kaitstud.

Kui vastuväiteks tuua, et pikema garantii andmine tähendaks ehitise hinna kallinemist, siis lubatagu küsida – miks küll? Kas see väide ei sisalda mitte ülestunnistust, et ehitamegi praaki, ja selle mõttega, et pärast garantii lõppu juba tellija raha eest kogu aeg parandus- ja hooldustöid teha? Teine seletus on, et lühikese garantiiaja pakkujad toodavad nn püsikaupu ajutisteks lahendusteks kõlbavate tehnoloogiate abil. Riigil kui suurimal ehitushangete tellijal oleks võimalik pikki garantiisid nõudes kutsuda esile ka tehnoloogiavahetus.

Garantiinõue 10–15 aastat?

Näiteks, kui esitada Tallinna-Tartu maantee järgmise lõigu ehitajale garantiinõue 10–15 aastat, siis suure tõenäosusega ei saaks ta enam oma pakkumist rajada kohaliku paekivikillustiku kasutamisele teetammis. Järeldused on laialulatuslikud. Valida oleks graniidikillustiku kalli impordi ja vastava kohaliku tootmise käivitamise vahel. Kui mitte kasutada kõvu kivimeid, siis tuleks kaalumisele ka raudbetoonkonstruktsioonid, be­toonvaiadele tõstetud tee muldkeha asemel. See omakorda oleks kohalikul toorainel põhinev tegevus, mis ühtlasi kaotaks vajaduse ehitada kahtlase kasuteguriga, kuid kalleid loomaviadukte ja -tunneleid, kõige tähtsamana aga jätaks Nabala piirkonnas alles senise elukeskkonna, millele suuremahuline killustikutootmine ähvardab lõpu teha.

Mõistagi peab küsimust vaatlema detailsemalt, teele ja koolimajale (kus võiks pigem rääkida 50-st kui 10 aastast) nõutav minimaalne garantiiaeg ei pruugi olla võrdne. Selge, et tuleb arvestada normaalset kulumist ja funktsioonist tulenevaid erisusi. Kuid ei saa ju normaalseks lugeda olukorda, kui tohutult kiire tehnoloogilise arenguga sektoris, näiteks infotehnoloogias, pakuvad tootjad ja kaupmehed sama pikki garantiisid nagu ehituses, kus põhitõed on teada vähemasti aastasadu ja tehnoloogilisi muutusi ei tähistata igal aastal muutuvate versiooninumbritega 1.2, 2.1 või 3.0.

Muidugi on ka võimalus, et vastutaja, garantii andja pärast garantiiaja lõppu või pigem esimeste puuduste ilmnemisel lihtsalt kaob. Et käivitub mingi uut moodi juriidiline skeemitamine, mille abil sohitegijad muudkui edasi õitsevad. Ma arvan siiski, et pole võimatu kehtestada reegleid, mis pikema aja peale sohitegijad mängust kõrvaldavad. Meil on õigupoolest juba julgelt 15 aastat dokumenteeritud ja mõõdetavat ehitustegevust, mille subjektid ja nende valitud tehnoloogiad hästi teada. Riigi ehitushangetel osalemiseks on firmadele tingimused seatud (valitsuse määrus tunnustatud pakkujate nimekirja kohta), pole keeruline neid vajaduse korral täiendada. Kui ma siiski eelöeldus eksin, siis oleks kena kuulda valitsuse ametlikku selgitust selle kohta, miks ei ole Eestis võimalik kehtestada vettpidavaid reegleid ehituse alal ja tagada antud garantiide vajaduse korral realiseerimist nii, et kelmid võrgust läbi ei pääseks.

Ja lõpuks – argument „aga Soomes” või „aga Saksamaal” ei peaks arvesse tulema. Muidugi peab teiste maade kogemusega kursis olema, kuid me elame siiski unikaalses Eestis ja vajame ka vähemasti nüanssides unikaalseid reegleid.