Uber ja krediitkaart Foto: Priit Simson

Tagasihoidlikku taksofirmade PR üritust võib pidada märgiliseks, sest esitatud sõnumitest saab teha kaks peamist järeldust: esiteks, sõidujagamise levik on tõstnud teenuse kvaliteeti; teiseks, taksofirmad soovivad piirata Eesti inimeste õigust jagada oma autot ja muid ressursse teiste inimestega.

Alustades esimesest, siis taksofirmade viimase aja sõnadest ja tegudest ilmneb hästi jagamismajanduse positiivne mõju.

Aastakümneid oli see äri sisuliselt stagnatsioonis, kus ainus võimalus saada takso oli jalutada taksopeatusesse või oodata telefoniliinil, kuni dispetšer teatas, kas neil on vabu autosid või et seekord ei läinud õnneks - proovi uuesti mõnel teisel numbril. Tänu uutele tehnoloogiatele ja nutitelefonide levikule on viimastel aastatel see paratamatus kiiresti muutunud. Siinkohal ei soovigi mainida lugematul hulgal lugusid taksomaffiast ja klientide tüssamistest.

Alates Uberi asutamisest 2009. aastal ja teiste sarnaste teenusepakkujate tekkest on tarbijad kõikjal üle maailma avastanud, et liikumaks punktist A punkti B ei peagi inimene enam olema telefonitoru otsas 10 minutit dispetšeri pantvang. Ja veel enam - kui sõidu kvaliteet ei ole vastuvõetav, näiteks on auto haisev ja räpane või juhi manöövrid ohtlikud, saab vaid paari nupuvajutusega oma telefonil sellest kiirelt teada anda ning mitterahuldav teenusepakkuja kõrvaldatakse süsteemist - kliendid võidavad, sest teenuse tase tõuseb.

Esimest korda tahetakse makse maksta

Sõidujagamise levik on endaga toonud ka selle, et esimest korda ajaloos on hakanud taksofirmad mõtlema, kuidas välistada maksude tasumisest kõrvale hoidumist.

Avalikest andmetest teame, et keskmiselt deklareerib üks taksojuht ühes kuus netotulu... 42 eurot. Ja et tegu on valdavalt sularahapõhise valdkonnaga. Ei pea olema Sherlock Holmes ega isegi Koit Pikaro tegemaks järeldust, et maksudest kõrvale hiilimine on sektoris normiks.

Peale seda, kui Taxify ja Uber alustasid koostööd maksuametiga, on muutunud ka taksofirmade hoiak maksude tasumisse sektoris. Ei tasu muidugi arvata, et revolutsioon toimub üleöö. Taksofirmade esindaja sõnul on neil „maksude maksmise teema vaidlusfaasis". Enda kinnitusel ollakse küll ideid välja pakkunud, aga seni alati avastanud, et „seal on mingid augud". Asi seegi. Vähemalt on jagamismajanduse levik toonud kaasa muutuse ja taksonduses on hakatud mõtlema musta äri toomisele valguse kätte. Nii on lootust, et ehk jõutakse millalgi ka tegudeni.

Ühtlasi esitasid neli taksofirmat ettepaneku, mille kohaselt poleks sõidujagajatel õigust esitada arvet teenuse eest ja seada ranged piirid, kui palju kordi päevas võib üldse teenust osutada. See ettepanek pärsiks oluliselt jagamismajanduse positiivset efekti ning tõstaks kõikvõimalikku bürokraatiat. Olukorras, kus tehnoloogia tagab parimal võimalikul moel teenuse kõrge kvaliteedi pole riigi põhjendamatu sekkumine lihtsalt mõistlik.

Fakt on see, et jagamismajandust veab inimeste nõudlus. Tallinna Ülikoolis läbi viidud uuringu järgi on kolmandik Eesti autoomanikest valmis teatud tingimustel oma sõitu teistega jagama. 91% pooldab sõidujagamise laiemat levikut või on selle suhtes neutraalsed.

Eestis sõidujagajatest teeb 80% seda vähem kui 20 tundi nädalas. Miks peaks riik piirama inimeste õigust lisasissetulekule? Eriti juhul, kui sellega kaasneb positiivne efekt keskkonnale ning tarbijate tagasiside põhjal on teenus väga kvaliteetne.

Ei tohi piirata

Kas riik peaks piirama üksikisiku vabadust osaleda jagamismajanduses? Sünnib sellest ühiskonnale rohkem kasu või kahju? Kindlasti viimast. Riik ei tohi hakata piirama regulatsioonidega innovatsiooni. Jagamismajandusest on võita nii kõigil üksikisikutel kui ühiskonnal ja riigil tervikuna. Minevikust vägisi kinni hoidmise asemel tasub meil jätta inimestele vabadus jagada oma sõite.

Kui me laiendaks sama loogikat, millega taksofirmad soovivad sõidujagajaid piirata mõnda teise valdkonda, siis näiteks Airbnb puhul tähendaks see luba rentida oma korterit vaid mõned korrad aastas. Veelgi enam. Skype ei oleks sündinud kui me oleksime pidanud arutelusid stiilis, et päevas tohtinuks üks inimene teha vaid 2 Skype-kõnet ja ülejäänud "kaugekõned" oleks pidanud tegema Eesti Telefoni teenust kasutades. Absurd eks!?

Juba sel teisipäeval on sõidujagamist reguleeriv seaduseelnõu Riigikogus esimesel lugemisel. See on alles esimene samm, innustamaks inimesi jagamismajanduses osalemiseks ja lisasissetuleku teenimiseks.

Olen juba tegelemas ka Airbnb-le raamistiku väljatöötamisega. Ikka selleks, et inimestel oleks vabadus jagada ja selle pealt lisasissetulekut teenida. Muidugi ka selleks, et jagamismajandus osaleks algusest peale riiklikus vere- ehk raharinges, olles omakorda teenäitajaks ka traditsioonilistele sektoritele, kus nagu eelpool mainitud, maksude maksmine seni normiks ei ole olnud.