Valgevene pagulane: me elame nagu Brežnevi ajal
Pavel Marozav, Valgevene on keset Euroopat asuv diktatuuririik, kus KGB kannab ikka veel KGB nime. Kas mõned valgevenelased usuvad ikka, et ülejäänud maailm elab halvemini kui Valgevene?
Mõned usuvad. Meil toimib klassikaline nõukogude propagandasüsteem, televisiooni ja suuremaid raadiojaamu kontrollib riik ja nemad ei tooda ajakirjandust, vaid propagandat. Ja kui sa kuuled nende juttu päevast päeva ja sul läänega kontakti pole, siis võidki neid uskuda – eriti vanemad inimesed. Nende arv on küll kõvasti vähenenud, vähesed peavad Lukašenka mudelit praeguse kriisi järel enam edukaks.
Kui suur mõju eriteenistustel Valgevene elus ikkagi on? Kas te saate sõpradega usalduslikult rääkida, kartmata, et nad agendiks osutuvad?
Töö juures suitsunurgas või köögis käies eelistavad inimesed poliitikast mitte rääkida. Need, kes tegelevad valitsusväliste ühendustega või löövad kaasa poliitikas, püüavad mitte rääkida poliitilistel teemadel mujal kui oma perekonnas, sugulastega. KGB töötab endiselt nõukogude mudeli järgi, neil on laialdane agentidevõrk.
Kas teil on ka sõpru, kes pole enam teie sõbrad?
Põhimõtteliselt küll. KGB püüab inimesi minust ära lõigata. Minnakse neile külla ja öeldakse: kui sa temaga suhtled, tuleb sul nii- ja naasuguseid probleeme. Sul ja su sugulastel. Asi paistab Brežnevi aja moodi, aga repressioonid ja vägivald meenutavad ka Stalini aega.
Kas tunnete mõnikord, et Euroopa Liit on Valgevene unustanud?
Peab nii ütlema küll, sest kindlasti pole Valgevene Euroopa Liidu huvi keskmes.
Geograafiliselt peaks Euroopa kese olema just kuskil Valgevene kandis?
Jah, ja seda kummalisem on, et tähelepanu saavad sellised riigid nagu Süüria, Tuneesia, Liibüa, aga mitte Valgevene. Isegi president Lukašenka karmimad meetmed ei pälvi sellist reageeringut, mida nad vääriksid. EL-il on Valgevenes olulisi huvisid: transiit, migratsiooni- ja kaitseküsimused. Kokkuvõttes on üle 50 protsendi Valgevene ekspordist seotud EL-iga. Enamiku sellest moodustavad kaks põhiartiklit: nafta ja naftatooted ning kaalium, mida kasutatakse väetiste valmistamiseks. EL-i praegused sanktsioonid on vormilised. Võib-olla Lukašenka ümber koondunud inimesed tunnevad neid nüüd veidi rohkem.
Praegu EL-i ja Valgevene diplomaatilised suhted teravnevad.
EL ja Lukašenka püüdsid poliitvangide küsimuses läbirääkimisi pidada. Kuid Lukašenka teatas samal ajal mitut puhku Vene telekanalites, et EL-i poliitikud olevat munadeta tegelased. Tema silmis on tegemist hiiglasega, millel pole jõudu.
Jaga ja valitse?
Just-just. Keset kõnelusi saatis ta veel valitsusvastaseid vangi, viimati alles nädal tagasi – näitas oma lojaalsust Venemaale, kust ta saab dotatsioone, sest Putin tahab teda endaga siduda. 2010. aasta presidendivalimiste eel oli täpselt sama olukord. EL astus ka siis hulga inimõiguste ja demokraatlike väärtuste seisukohast kummalisi, aga reaalpoliitika seisukohast võib-olla õigeid samme. Nad püüdsid president Lukašenkale survet avaldada, et ta teeks reforme mingisugusegi liberaliseerimise suunas. Kuid viimasel hetkel, 2010. aasta detsembris jättis ta kõik lubadused sinnapaika ning lihtsalt surus opositsiooni ja inimõiguslased jõhkralt maha. Seejärel pidas EL mõned kuud aru ja hakkas rakendama karmimaid meetmeid, nagu näiteks viisakeelu nimekiri Lukašenkale lähedal seisvatele isikutele. Kuid need ei ole ikkagi tõelised sanktsioonid. Lukašenka tegelikku äri need ei kahjusta.
Miks see nii on?
Kui EL rakendab ränki sanktsioone, näiteks naftatoodete või kaaliumi embargot, siis Leedu majandus sõltub nende toodete transiidist. Teiseks puudutab see ka Poola majandust. Ja kui EL minimeerib oma kohaolekut Valgevenes, siis Venemaa kohe maksimeerib oma kohalolu. Praegu on venelaste jaoks oluline Valgevene isoleerida, kas või juba Putini kavandatava tolliliidu tarbeks. Kui EL tarvitab vaid kergemaid sanktsioone – näiteks viisakeelu nimekiri teatud riigiasutuste töötajatele –, siis see neid inimesi sisuliselt ikkagi eriti ei häiri, sest nad sõidavad siis puhkama mitte Pariisi, vaid näiteks Araabia Ühend-emiraatidesse. Lukašenka silmis see isegi tõstab tema lähikondsete staatust: kui EL neid taga kiusab, siis peavad nad olema õiged inimesed – küllap nad juba tema poolel püsivad. Kui aga EL-il „pole mune”, võib ta isegi julgemalt tegutseda ja ongi EL-i suursaadiku maalt välja saatnud.
Millisel juhul saaksite te Valgevenesse tagasi minna?
Ainult siis, kui see süsteem kuidagi kokku variseks.
Mis siis saaks, kui te praegu tagasi läheksite?
KGB paneks mu Minski KGB erivanglasse ja minu lugu oleks sarnane 2010. aasta detsembris kinnivõetutega. Nad sunniksid mind kaamera ees rääkima, kuidas ma vihkan kõiki teisi opositsiooni esindajaid. Teiseks sunniksid nad mind kõikidele KGB paberitele alla kirjutama. Ilmselt peaksin ma tunnistama, et olen CIA agent või midagi sellist, ja seda vägivalla, piinamise saatel.
Mida vägivald tähendaks?
Tavalist peksmist, käteväänamist, gaasimaskiga lämmatamist.
Mis te arvate, kas Valgevene luure on ka Eestis esindatud?
Kindlasti pole see nii arvestatav kui näiteks Leedus või Poolas, kuid teatud tegevust võib saatkonna või valgevenelaste kogukonna poolt ikka tajuda. Kuid see pole ilmselt võrreldav Vene luure esindatusega.
Te pole nende kohalolu siin nii teravalt tundnud?
Ei, ei.
Tunnete end siin turvaliselt?
Jah. Leeduga võrreldes on see jah üsna erinev. (Naerdes.) Kuid ükskord juhtus, et ilmselt mingid nendega seotud isikud varastasid ühel päeval kaks minu jalgratast, mis olid eri kohtades, ning pärast üks tegelane isegi helistas ja küsis parastavalt: on nüüd hea ilma rattata olla? Vastasin, et jah, see on sportlikule vormile isegi parem. Täiesti segane juhtum!
Kunagi mõtisklesin ma poes Valgevenest pärit Lidskoje õlut vaadates, kas seda osta või mitte. Ikkagi diktatuuririigist pärit õlu. Kas seda õlut osta on poliitilises mõttes õige või mitte?
Poliitilises mõttes oleks õige seda osta, sest see pole riigifirma, vaid põhineb erakapitalil. Ja õllest saadav tulu pole võrreldav nafta ekspordiga (täpsemalt küll transiidiga – P. S.) ega kaaliumi ekspordiga. Sellel tasemel on see tavaline kaubandusküsimus ja minu vaatenurgast – kui Euroopa Liidu turul on rohkem Valgevene kaupu, siis on ka Valgevene Euroopaga rohkem seotud. Ja vähem Venemaaga seotud.
Rubla on kriisi jooksul kõvasti devalveerunud. Kuidas see tunda annab?
2010. aasta presidendivalimiste ajal lubas Lukašenka rahvale 500 dollari suurust kuupalka ja üheks kuuks nad selle isegi said. Kuid pärast seda toimus ligi kolmekordne devalveerumine ja inimeste sissetulek vähenes võrreldes valimiseelse ajaga ligi kolm korda. Praegu toimub stabiliseerumine madalaimal tasemel, Venemaa tuli appi, andis laenu tuumajaama ehitamiseks, soodustusi nafta ja gaasi puhul.
Venemaa sisuliselt päästis Valgevene rubla?
Jah. Aga mitte sellepärast, et neile meeldiks Lukašenka, vaid neil on Valgevene jaoks oma pikaajaline strateegia. Nende lõppeesmärk on sulandada Valgevene mõnda sorti liitu. Ja see on riik, millega on kõige lihtsam liikuda uue Nõukogude Liidu poole. Putini jaoks on see ikka veel teatud segane kinnisidee.
Kuidas devalveerumine igapäevaelu mõjutab?
Valgevene poodide hinnad on peaaegu Eesti tasemel. Aga palk on 150 euro kanti. Kui te püüaksite Eestis selle rahaga elada, saaksite maitse kätte. On üks kergendav faktor: paljudel valgevenelastel on maal sugulased ja datša’d, kust saab toitu, see kergendab toimetulekut. 50 protsenti Valgevene majandusest võib olla varimajandus. Maksudeta, kontrolli alt väljas. Kuid Lukašenka toetajad – pensionärid, suurtehaste töölised – peavad sageli hakkama saama üksnes palgaga. Ja see on raske.
Kas majandusliku olukorra halvenemine tähendab ka seda, et rahulolematust on rohkem ja dikaatorliku režiimi alussambad kõiguvad?
2011. aasta kevadel ja suvel oli Minski tänavatel ja ka mõnes maapiirkonnas suur kodanikuallumatuse kampaania, vaikiv protest. Kuid kriitilist massi see ikkagi ei saavutanud. Praegu, kui Putin on Lukašenkale raha andnud, oleme tagasi seisakus. Inimesed ei usu ka opositsioonijuhte, sest need ei näita võiduvõimalust. Seis sarnaneb Nõukogude Liiduga 1980. aastate algul, Brežnevi ajal: kõik püsib enam-vähem stabiilne, tegutsevad mõned teisitimõtlejate rühmad. On üks erinevus: me oleme siiski avatud maa, inimesed saavad käia meil, valgevenelased saavad sõita EL-i maadesse, Venemaale, Ukrainasse. Sellepärast pole seis nii rusuv. Kui inimesed midagi osta tahavad, siis lähevad nad kindlasti Vilniusse, kus on eraldi peamiselt valgevenelaste jaoks ehitatud ostukeskus. Minskist Vilniusse on kõigest 170 kilomeetrit. Vilniuses nädalavahetuse veetmine on valgevenelaste hulgas väga menukas ja seal poes käies mõistavad nad, miks Euroopa Liidus on parem elada kui Valgevenes.
Kas Valgevene majandust saab nimetada turumajanduseks?
Ma arvan küll. See pole küll nii liberaalne turumajandus, vaid kindlasti sotsialistlikum, tööstuslikum. Majanduslik potentsiaal on päris suur.
Kas Lukašenka on kogu oma pika võimuloleku jooksul ka muutunud?
Mõni lääne inimene kujutab ette, nagu oleks teda võimalik liberaliseeruma sundida. Aga Lukašenka on tüüpiline nõukogude inimene. Isegi kui ta kusagil ühe protsendi liberaliseerib, ikka mõtleb sellele, et ta võib lõpetada nagu Gaddafi, ja igal juhul eelistab oma positsioonile jääda. Mina näen positiivset stsenaariumi selles, kui pöörde korraldab keegi nomenklatuurist, tema enda ümbrusest. Võib-olla sõjaväe toel. Negatiivsem stsenaarium on see, kui venelased selle ära teevad.
Miks opositsionääre ei usaldata?
See pole isegi niivõrd seotud nende inimeste isikuomadustega, kuivõrd KGB efektiivse tegevusstrateegiaga viimase 20 aasta jooksul. See on sisseimbumise ja lõhestamise strateegia.
Kust võiks tekkida rahulolematus, mis režiimi muudaks?
Ilmselt on Lukašenka kurss ka nomenklatuuris rahulolematust tekitanud. Mina usun seesmise pöörde võimalikkusse, sest tänavameeleavaldused on kõik juba järele proovitud, miski ei toimi. Ma ei usu, et Lukašenka oma järeltulija paika paneks. Tema vanemal pojal on positsiooni, aga tal ei ole potentsiaali, et nomenklatuuri keerukat süsteemi tasakaalus hoida. Ta on palju suhteid ära rikkunud. Perekond ei jää võimule püsima. Lõpuks, ma usun, tuleb pärast pööret võimule keegi süsteemiväline ja oleks hea, kui ta oleks Valgevenest, mitte Venemaalt.Kes Ta on?Pavel Marozav
Sündinud 11. oktoobril 1978 Minskis
2004
politoloogia magistrikraad Euroopa humanitaarülikoolist
2006–...
poliitpagulasena Eestis
■Peab portaali valgevene.ee
■Hobid: reisimine, jalgrattasõit, aerutamine
