Kiviõli keemiatehas Foto: Priit Simson

Põhja-Kiviõli teise põlevkivikarjääri alal paiknevate maade sundvõõrandamine õiglase tasu eest on riiklike maavarade otstarbeka kasutamise huvides. Piirkonnas põlevkivi kaevandamisluba omav Kiviõli Keemiatööstus saab maavara efektiivselt väärindada ning tuua riigile tulu kaevandustasude ja muude maksetega.

On olnud päris huvitav jälgida Nikolai Reismani ja tema erinevate esindajate, viimati kolleeg Piret Blankini, seisukohtade diametraalset muutumist ajas. Nimelt ajal, mil Nikolai Reisman püüdis kohtus edutult kehtetuks tunnistada Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris kaevandamisõiguse andmist Kiviõli Keemiatööstusele, oli ta tulihingeline põllu- ja metsamees ning keskkonnaaktivist, kes soovis Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaeveloa menetlemise ajal omandatud ja erastatud maadel segamatult põldu pidada ja metsa kasvatada. Põhjendades kohtule seda, kuidas kaevandamisloa väljastamine tema põllu- ja metsamehe õigusi rikub, märkis hr Reismani ka toonases menetluses esindanud vandeadvokaat Blankin, et olukord, kus kaevandamisloa saanud Kiviõli Keemiatööstusel puudub võimalus kaevandada kogu kaevandamisloaga määratud Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel, on vastuolus riiklike huvidega, kuna toob kaasa maavara ebasäästliku ja majanduslikult ebaotstarbeka kasutamise.

Riigikohus leidis oma 15. detsembri 2014 otsuses siiski, et Keskkonnaministeerium on Kiviõli Keemiatööstusele andnud kaevandamisloa, sealhulgas Nikolai Reismani ja temaga tihedalt seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute maadele täiesti seaduslikult. 2017. aastal muutis Nikolai Reisman kardinaalselt oma varasemat, erinevates kohtuastmetes väljendatud soovi eduka põllupidamise ja metsakasvatuse huvides kaevandamine keelata, pöördudes nii toonase Sonda valla kui ka Keskkonnaministeeriumi poole taotlusega võimaldada tal alustada põlevkivi kaevandamist Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri maadel. Hr Reismani või temaga seotud isikute poolt alates 2006. aastast kokku ostetud põllumaadel ei ole viimase kümne aasta jooksul erilist põllumajandustegevust märgata olnud. Mets on enamuses maha raiutud ja puit maha müüdud. Tänaseks ajakirjanduses avaldatu põhjal näib, et hr Reisman on otsustanud asuda kaunis küsitavate PR-võtete abil müüma riigile kuuluvat põlevkivi. Ainult sellisel moel oleks võimalik väita, et talle kuuluvad maad on väärt 100 000 eurot hektari kohta ja rohkemgi. Maade erastamisel 2002-2006 maksti karjääri alal asuvate maade eest riigile tänases vääringus kuni 350 eurot hektari kohta ning sedagi erastamisväärtpaberites. Sundvõõrandamise menetluses on nende maade õiglaseks väärtuseks riik hinnanud ligikaudu 3000 eurot hektari kohta.

Olukorras, kus riigil oli maareformi käigus võimalus jätta maavaravaru kaevealal asuvad maad erastamata – kuid need siiski 2000-ndate aastate alguse seaduse erinevaid tõlgendamisvõimalusi kasutades siiski erastas –, oleks loogiline ja põhjendatud, et riik kehtiva õiguse valguses siiski tagaks talle kuuluva maavara kadudeta kaevandamise võimaluse. Paraku ei ole selleks olukorras, kus maaomanik soovib talle makstavasse tasusse, vähemalt osaliselt, arvestada ka riigile kuuluva maavara käitlemisel loodava väärtuse, muud võimalust, kui maade sundvõõrandamine kohese ja õiglase, rõhutan just sõna „õiglase“, tasu eest. Väärib märkimist, et riik saab kaevandustasude ja muude maksetena Kiviõli Keemiatööstuselt riigieelarvesse igal aastal ligi 8 miljonit eurot. Kehtiva õiguse kohaselt saab põlevkivi kaevandada ainult isik, kellele pädevad ametiasutused on väljastanud konkreetses piirkonnas maavaravaru kaevandamiseks kaevandamisloa. Kuna hr Reismanil või temaga seotud firmadel seda luba ei ole, ei ole tal ka õigust nõuda maavaravaru kaevandamise lubamist. Analoogiliselt teiste ettevõtjatega olnuks ka hr Reismanil õigus teostada geoloogilised uuringud ning taotleda seejärel kaevandamisloa väljastamist. Millegipärast ta seda teinud ei ole.

Väärib rõhutamist, et maaomanikule kuulub juriidilises mõttes üksnes õhuke, põlevkivi kattev maakoore pealiskiht, mille omamine ei anna ega ole kunagi andnud Nikolai Reismanile eesõigust põlevkivi kaevandamiseks.

Kiviõli Keemiatööstus on hr Reismanile korduvalt pakkunud talle kuuluva põllumajandus- ja metsamaa omandamise eest vastava maa harilikku väärtust (kohalikku keskmist turuhinda) tunduvalt ületavat tasu. Hr Reisman on aga soovinud, et talle kuuluvate maade võõrandamishinnas sisalduks vähemasti mingi osa riigile kuuluva maavara maksumusest.

Selles valguses on märksa arusaadavam vandeadvokaat Piret Blankini juriidilises mõtiskluses esitatud sedastus, mille kohaselt (tsiteerin) „lõppenud aasta juunis Riigikogus vastu võetud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS), mida rahvakeeli kutsutakse ka Rail Balticu seaduseks, eesmärk oli arusaadav – lihtsustada riigil avalikes huvides suurte taristuprojektide elluviimiseks vajaliku kinnisvara sundvõõrandamist. Paraku jättis seadusandja arvestamata, et alati leidub neid, kes oma sõrmi võõrast meepotist eemal ei suuda hoida.“

Kas tõesti on kolleegi arvates õige ja õiglane ning seega ilmselt ka kooskõlas avaliku huviga, et riigile kuuluva maavara väärtus peab jõudma just tema esindatava, mitte maavara omaniku rahakotti? Või arvab kolleeg, et riigil ei peaks olema õigust talle kuuluva maavara (antud juhul põlevkivi) kasutuselevõtmiseks – olukorras kus mõistlikud kokkulepped on võimatud – veidi jõulisemaid samme astuda? Riik ise maavara ei kaevanda, vaid seda teevad kaevandamisluba omavad eraõiguslikud isikud. Kaevandamisloa taotlemise ja väljastamise kord on sätestatud seadusega. Kiviõli Keemiatööstus on saanud õigusaktidega sätestatud korras õiguse kaevandada muuhulgas ka hr Reismaniga seotud ettevõtte omandis oleva maa all asuvat põlevkivi. Vaatamata hr Reismani ning tema esindaja vastuväidetele, on seda lõplikult kinnitanud ka Riigikohus.

Põhiseaduse § 32 sätestab, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Nii varem kehtinud kinnisasja sundvõõrandamise seadus, kui ka täna kehtiv kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus sätestab ühe (sund)võõrandamise alusena maavara kaevandamise. Seega ei ole tegemist mingi viimasel ajal ja kellegi huvides tehtud muudatusega.