Väsinud ühiskond töötuse lõksus
Mari on kaalunud oma praksise avamist. Miks peakski psühholoog kindlasti palgatööd tegema? Ta võiks ju iseseisvalt tegutseda. Või vähemalt proovida: kas leiduks piisavalt inimesi, kes Mari abi vajaksid?
Iseenesest võiks Mari hakata juba praegu, mil ta saab töötukassast töötuskindlustushüvitist, oma praksist katsetama. Üritada leida kliente, testida oma „turuhinda”, vaadata, kas see sobib talle.
Kuid siin on üks probleem: juhul kui Mari tahaks asja ajada legaalselt, võtaks klientidelt raha ja maksaks sellelt makse, kaotaks ta töötu staatuse. Kui tal oleks kuus kas või üksainuke klient, kes maksab viissada krooni korrast, peaks Mari päevaks, mil ta tööd teeb, end töötuna arvelt maha võtma. Seejärel jälle töötukassasse minema, end uuesti arvele võtma ja seitse päeva ootama, enne kui ta hakkab uuesti hüvitist saama. Selline on seadus.
Samasuguses olukorras on paljud. Näiteks töötuks jäänud ajakirjanik, kes tahaks kuus ühe artikli kirjutada. Töötuks jäänud tõlkija, kel avaneb võimalus teha väike tõlketöö. Töötuna arvele võetud fotograaf, keda kutsutakse üritusele pildistama. Ja nii edasi.
Toon veel ühe näite. Omaenda elust. Töötan põhikohaga Eesti Päevalehes. Peale selle on mul pisike leping Tartu ülikooliga, kus annan magistrantidele iga kuu ühe neljatunnise seminari. Ma loodan, et seda ei juhtu, aga ometi – kui ma kaotaksin töö ajakirjanikuna, peaksin ilmselt üles ütlema ka selle väikese lepingu, sest see ei lubaks mul end töötuna arvele võtta ega töötuskindlustushüvitist saada.
On arusaamatu, miks ajal, mil kõik räägivad aktiivsest tööpoliitikast ja sellest, et töötud peaksid haarama igast võimalusest, inimestele sel viisil takistusi tehakse. Tõsi, kaalutakse võimalust loobuda pärast lühikest tööotsa uuesti töötuks registreerimise puhul seitsmepäevasest ooteajast, enne kui uuesti hüvitist maksma hakatakse. Aga see pole piisav. Miks ei võiks lubada töötutel veidi lisaraha teenida – kas või 25–30 protsendi ulatuses töötuskindlustushüvitisest?
Kas kõik petavad?
Jah, võib ju öelda: kui seda lubataks, võiks see motiveerida inimesi petuskeeme kasutama. Näiteks ütleks kohvikupidaja töötajatele: registreerige end töötuks, minu juures aga töötage justkui veerand koormusega. Tegelikult töötaksid nad täisajaga, aga kui ametnikud tuleksid kontrollima, öeldaks: see on ajutine töö.
Kuid ometi: kas seadusi tehes tuleb alati arvata, et enamik kodanikke kaldub riiki petma? Praegune kord karistab inimesi, kes tahaksid töötuna ausalt lisaraha teenida. Ja sunnib neid otsima kavalaid võimalusi seadusest kõrvale hiilida: kes laseb enda tehtud töö eest maksta abikaasale, kes sõbra firmale.
Eestis on ligi sada tuhat töötut. Ei saa loota, et nad kõik leiavad uue täisajaga töö nagu vanas heas industriaalühiskonnas. Kogu Euroopas ilmneb tendents: üha vähem inimesi töötab kogu elu ühes ja samas kohas. Ühiskond ja tööturg muutub. Järjest rohkem inimesi töötab projektipõhiselt mitmes kohas korraga. Näiteks peab ühes kohas loenguid, teises kohas tõlgib midagi, kolmandas juhib mõnd projekti.
Riik ei kaotaks midagi, kui ta lubaks töötutel ilma suurema bürokraatiata natuke lisaraha teenida. Vastupidi: see tähendaks võitu. Esiteks maksuraha. Ja teiseks saaks töötu, kes mõtleb oma firma asutamisele või füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamisele, end juba töötuskindlustushüvitise ajal testida: millised uued valdkonnad talle sobida võiksid? kas ta suudab leida piisavalt kliente? kui palju talle turul reaalselt makstakse? Praegu motiveerivad aga seadused inimeste kuudepikkust tegevusetust.
Probleemide ring on märksa laiem ega puuduta üksnes töötuid. Ka rasedus- ja sünnituspuhkusel olevad naised, kes võivad – juhul kui teevad selle aja vältel kas või ühe väikese töö, näiteks kirjutavad ajalehele artikli või peavad loengu, mille eest makstakse honorari – kaotada õiguse hüvitisele. See puudutab ka toimetulekutoetuse saajaid. Kui 1000-kroonise toimetulekutoetuse saajal, kel lisaks makstakse kinni 1000 krooni ulatuses eluasemekulusid kuus, õnnestub leida ühekordne tööots, mille eest ta saab 2000 krooni, kaotab ta selleks kuuks nii toimetulekutoetuse kui ka eluasemekulude hüvitise. Ja kui tal õnnestub teenida 200 krooni kuus, siis vähendatakse hüvitist täpselt sama summa võrra.
On see mõistlik? Ei. See motiveerib inimesi tegevuseta olema. Pigem oleks mõistlik, kui lisatulu teenimise puhul toetust küll vähendataks, kuid mitte üks-ühele-skeemi alusel nagu praegu. Vanemahüvitise puhul on õnnestunud see asi lahendada: vanemahüvitise saajad tohivad lisaraha teenida, ilma et kaotaksid õiguse hüvitist saada, seda vaid vähendatakse osaliselt. Näiteks kui 10 000-kroonise vanemahüvitise saaja teenib kuus 10 000 krooni lisatulu, väheneb tema vanemahüvitis 7392 kroonini. Miks karistatakse toimetulekutoetuse saajaid töötamise eest, vanemahüvitise saajaid aga mitte?
Väsinud ühiskond
Eesti toetuste süsteem muudab inimesi passiivseks. Ja see on ohtlik. Töötus tekitab ühiskonnas niigi apaatiat. Suure depressiooni ajal uuris rühm sotsiolooge eesotsas Paul Lazarsfeldiga Austrias Marienthali külas massilise töötuse mõju. Küla põhiline tööandja – tekstiilitööstus – oli suletud. 1400 elanikust enamik jäi tööta. Ja ehkki uurijad olid oletanud, et massiline töötus tekitab „revolutsioonilist” meeleolu ja uue otsinguid, kinnitas nähtu vastupidist. Maad võttis resigneerumine. Inimesed käisid vähem raamatukogus. Ilus park jäeti hooletusse. Seltsielu jäi soiku. Lastel keelati jalgpalli mängimine, et nad ei lõhuks riideid ega jalatseid. Inimesed suhtlesid vähem. Isegi liikumistempo tänavail aeglustus. Inimesed konutasid kodudes, kapseldusid endasse: enam ei käidud Viinis teatris, ei jälgitud uudiseid. „Väsinud ühiskond,” ütlesid uurijad selle kohta. Muide, töötu abiraha saajatel oli sealgi keelatud töötada. Raamatust võib leida haleda näite naisest, kes oli kandnud külas piima laiali ja saanud selle eest tasuks oma lastele piima. Kui see välja tuli, kaotas ta õiguse abirahale.
Uurimus „Marienthali töötud” kuulub sotsiaalteaduste klassikasse. See näitas, et kui töölistel on vaba aega liiga vähe, tekitab see aktiivset rahulolematust ja streike. Aga kui vaba aega on liiga palju, on tagajärjeks resigneerumine. Juba aastakümneid on üks Euroopa tööpoliitika peaeesmärke olnud töötusega kaasneva apaatia vältimine. Eestis aga vist mitte.
*Et kaitsta anonüümseks jääda soovinud intervjueeritava privaatsust, ei avalda Eesti Päevaleht tema nime.
