Ugala näitleja-lavastaja Ingomar Vihmari sünnipäev jätkab sel hooajal järjest 30 piiri ületava 15. lennu rida. Rohumaa, Saaremäe, Dan Põldroos. Tulemusliku teatripedagoogi tegevuse eest äsja premeeritud Kalju Komissarovi 15. lend ongi praegu ehk kõige tegusamalt Eesti teatrites esindatud. Targu Ugalas alustanud Vihmar on pannud endast rääkima kui hea stiilitajuga lavastajast.

Kursusekaaslane Üllar Saaremäe: Ingomar on üks kummaline nähtus, hästi sissepoole tegelane, erinevalt minust. Kui mul on mingid probleemid, leian ma selle, kellele neist rääkida. Ingomar võib kasvõi söömata-magamata elada, aga teha näo, et kõik on korras. Teine tahk on tema kui lavastaja – "Hei, Luciani!" oli üks esimesi kordi üldse, kus ma tajusin, kuidas saalist hoiti ohje niimoodi, et ma sellest aru ei saanudki, aga lõpuks tuli välja, et olin sööstnud selles suunas, mis tal vaja oli.

Prioriteedid on tal paigas. Aga ega ma olegi päris pihta saanud, kuidas ta mõtleb, tema naljad on kuidagi teistsugused. Veider nähtus, aga seejuures äärmiselt sõbralik. Tajun temaga siiski ühist veregruppi, hoolimata sellest, et tihtilugu ei saa aru, mida ta mõtleb.

Kursusekaaslane Katri Kaasik-Aaslav: Ega ma Ingomari väga hästi ei tunne, kuigi õppisime koos neli aastat. Rääkinud oleme väga tõsiselt ehk paar korda, nüüd hiljem. Ta on suletud. Tundlik, seda näeb tema näost. Aga need oma mõtted hoiab ta endasse. Kui viina võtame, siis natuke räägib. Selles on ta täielik erand. Üldiselt ju lavastajad räägivad palju ja näitlejad veel rohkem. Rääkimine on lihtne. Meenub, kuidas me kooliajal ligi viisteist tundi häppeningi proovisime – tema trummide ja mina kandlega. Sest peale vist usaldangi teda. Kui kokku saame, ütleme – tere, nüüd võiks juttu rääkida, aga sinna see jääbki. Temaga rääkimine on veel ees.

Ingomari lavastused on tema nägu, samamoodi suletud, mingitest oma visioonidest juhinduvad. Koolist on meeles üks Ingomari nägu etüüd. Läks lavale, jooksis ringi, hüppas, kadus lava alla, mässas niimoodi pool tundi. Keegi ei saanud midagi aru, aga maru huvitav oli. Pärast küsiti temalt: "Väga huvitav, aga äkki seletate meile, mis see nüüd siis oli." Ütles, et mängis kohvimasinat, millele tiivad selga kasvasid. Ta fantaasia liikus hoopis muudes paikades kui teistel.

Ja samas on tema iroonia halvav, seal Ugalas on nad loonud koos Gert Raudsepaga iroonia pesa. Kui Ingomar ütleb ühe lause, siis millegi pihta see ikka läheb. Nii et ega ta kerge inimene ei ole. Tundub küll, et pehme, heade silmadega, aga samas on temas sellist kivirähkiliku absurdi ja iroonia sõgedust.