Kuid olin end ümbritsevatest inimestest peaaegu ainuke, kes oli tolle aja mõõdupuu järgi luksuslikku laeva külastanud. Ajalehe Morjak Estonii (Eesti Meremees) reporterina õnnestus mul pärast seda, kui 1993. aastal osteti Eesti Merelaevandusele liinilaev Estonia, olla selle esitlusel Tallinna sadamas. Midagi paremat polnud ma selle hetkeni oma elus näinud: šikk interjöör, loendamatu arv tekke, nüüdisaegne sisustus. Estonial oli Georg Otsaga sama ehitusaasta, kuid neid olnuks võrrelda sama hea kui kõrvutada Poola autot Polonez Saksa Mercedesega. Mis aga peamine – tervitav, naeratav meeskond. Kujutage ette, ma vaatasin neile inimestele silma, ajasin nendega juttu...

Mul oli vaid mõni sekund

Poolteist aastat hiljem, kui katastroofist kuulsin, paiskus mulle kaela ja tabas otse vastu pead mu enda isiklik kogemus: olen ka ise olnud uppuval laeval! Olin tollal laeva Vormsi mehaaniku abiline. Õnnetus juhtus 1987. aastal. Teel Vormsi saarele tõmbasime laeva põhja kivi otsa lõhki ning see hirmus pilt seisab mul siiani silma ees.