Olen Eestis elades proovinud hääletada vaid korra, 2018. aasta märtsis. Tulin kodust välja kell 10, võtsin kaasa kahepealise kotkaga passi ning jõudsin umbes veerand tunni pärast Venemaa saatkonna juurde. See, mida ma nägin otse jõuka Tallinna südames, ei meenutanud vähimalgi määral valimisi. Küll aga tõi see mulle elavalt meelde koduse Uurali 1980-ndate lõpul, 1990-ndate algul, kui käibisid talongid ja kogu kaup oli defitsiitne.

Teisisõnu, ma nägin tohutut järjekorda. See keerdus ümber saatkonna otsekui müütiline kolmesajameetrine madu. Ning kõik inimesed, kes selle mao sees seisid, olid tulnud hääletama.