Venemaal pole destaliniseerimise järele nõudlust
Kindlasti pälvis see kava Eestis oluliselt suuremat tähelepanu kui Venemaal, Postimees kirjutas sel teemal artikleid rohkem kui ükski väljaanne Moskvas. Venemaa ajalooprobleemid tunduvad meile endiselt erutavamad kui venelastele endile ning vastupidi.
Peamiselt inimõiguste küsimustega tegeleva nõukogu ettepanekute põhisisu oli see, et Venemaa peab tingimusteta tunnistama Nõukogude totalitaarse režiimi tagajärgi 20. sajandil.
Kõige olulisem osa selles oleks režiimi ohvrite mälestuse igavikustamine üle Venemaa, püstitades mälestusmärke ja rajades muuseume. Lisaks soovitab nõukogu keelata tänavate ja väljakute nimetustes kasutada nende isikute nimesid, kes on vastutavad repressioonide eest. See tähendaks, et Venemaal tuleb ümber nimetada näiteks kõik Lenini-nimelised tänavad ja väljakud, mis eksisteerivad suuremas osas linnades ja asulates.
See kõik on loomulikult väga tore, aga mina väidan, et Venemaal ei soovi selliseid ettepanekuid eriti keegi kuulda. Need on sama viljakad kui ettepanek kutsuda venemaalasi üles kasutama ainult kodumaise autotööstuse õisi.
Eestis võib neist jääda mulje, et Venemaal toimub tohutu renessanss küsimuses, kuidas suhtuda Leninisse-Stalinisse ja Nõukogude Liitu. Tegelikult ei paista seda kuskilt. Minu arusaamist mööda puudub Venemaa ühiskonnas selle järele igasugune nõudlus.
Vanad vaated
Inimesed, kes need ettepanekud tegid, esindasid samasuguseid vaateid juba 1990. aastatel. Nüüd tekkis neil juhuslikult võimalus neid uuesti avalikult esitada.
Ja loomulikult tekitas see teatud tähelepanu, sest eelmisel kümnendil hakkas tugevalt levima Stalini ja tema tegude õigustamine.
1990-ndatel pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli Vene ühiskonna valdav suhtumine Stalinisse ja tema tegevusse negatiivne. Selles oli suur teene tollasel Venemaa presidendil Boriss Jeltsinil ja massimeedial. Nüüd on seis selline, et stalinismi õigustamine on Venemaa poliitilise ja ühiskondliku teadvuse aktuaalne probleem.
Ma ei usu, et olukord on muutunud võrreldes 2009. aastaga, kui uuringufirma Levada keskus küsitluses vastas 49 protsenti venemaalastest, et Stalin mängis positiivset või pigem positiivset rolli. Vaid 33 protsenti arvas, et Stalini roll oli negatiivne. See on fakt, et Venemaal avatakse siiani Stalini kujusid!
Õigluse huvides ei tohi aga mingil juhul ka kategooriliselt väita, nagu ma lugesin ühest Eestis ilmunud arvamusartiklist, et Venemaa valitsus on keskendunud repressioonide võrdkuju Stalini ülistamisele. Valitsusel pole vaja seda teha, suure osa ühiskonnaliikmete meelsus on nagunii juba selleni viidud.
Tuleb arvestada, et Stalini ja tema aja hukkamõistmine pole Venemaa jaoks lihtsalt ajaloo ega minevikku suhtumise
küsimus, vaid see puudutab ka suhtumist riigi praegusesse poliitikasse, mille põhimõtted loodi 2000-ndatel Vladimir Putini presidendiks olemise ajal.
Küsimus ei ole tegelikult ju selles, kumb on tähtsam: kas see, et Stalini ajal võitis Venemaa (täpsemalt Nõukogude Liit) sõja, või see, et Stalin represseeris ja lasi tappa miljoneid oma kaasmaalasi. Küsimus on Venemaa jaoks palju fundamentaalsem: kui palju võib võim kasutada vägivalda oma inimeste kallal ja kus on selle repressiooniaparaadi piirid? Väga aktuaalne teema ka tänapäeva Venemaal.
Ebaloogiline dokument
Mulle tundub, et tuntud vene ajakirjaniku Mihhail Fedotovi juhitud nõukogu ettepanekud on järjekordne väga ebareaalne dokument, mida Venemaal ei kavatsetagi tõsiselt võtta.
Kontrollimine on lihtne – vaatame tegusid! Kas Lenini keha jäänused viiakse lõpuks Punaselt väljakult ära, nagu on lubanud valitseva Ühtse Venemaa mõned liikmed riigiduumas?
Muide, mulle tundub, et Stalini asemel on Venemaal praegu kergem hukka mõista Leninit ja temast vabaneda. Kas 1940. aasta kevadel Katõnis Stalini teadmisel hukatud tuhanded Poola ohvitserid rehabiliteeritakse Venemaal, nagu lubas veebruaris Moskva saadik Varssavis?
