Viljar Veebel: euroliidu juhtkonna valimine oli ebademokraatlik ja tulemus stagnatsioonimaiguline

Kaasati jälle vaid traditsioonilised suured eurooptimistlikud erakonnad, kuigi viimaste valimiste tulemused näitasid alternatiivsete jõudude mõju kasvu.

Euroopa Liidu valitsemise tavapärane osa on riikide ja parteide vaheline kauplemine ning tipp-positsioonide „õiglane” jaotamine. Need läbirääkimised on alati olnud keerukad, aga varasematel kordadel on Euroopa Liidu riigipead konsensuse saavutanud siiski ilma ametikohtade kaupa hääletamiseta. Seekord oli olukord tavalisest keerukam Angela Merkeli mõju nõrgenemise, Brexiti hädade ja euroskeptiliste jõudude edu tõttu nii hiljutistel europarlamendi valimistel kui ka rahvusparlamentides. Kokkuleppeni viis lõpuks Saksamaa-Prantsusmaa-Belgia koostöö.

Siiski on oluline rõhutada, et formaalselt ei anna Euroopa Liidu aluslepingud riigipeadele (ülemkogule) mingisugust õigust liidu tipp-ametnikke määrata. Enamasti nimetab neid ametisse ikkagi Euroopa Parlament. Mõnikord on riigipeadel õigus teha ettepanek, nagu Euroopa Komisjoni presidendi puhul, aga mõnel juhul, nagu Euroopa Parlamendi presidendi puhul, puudub neil mistahes õigus sekkuda ja määrama peaks parlamendi demokraatlik hääletamine. Seega võib Euroopa Parlament kokkuleppest hoolimata tahtlikult (või lihtsalt suutmatusest hääli kokku saada) ülemkogu kandidaadid kinnitamata jätta.