Niisiis, veider mõte. Välismaalane, piiriala ja riik, kus valitseb, nagu räägitakse, Euroopa viimane diktaator ja KGB on endiselt kõikvõimas. Ehk korjavad diktaatori käsilased väljapoole turismiala laokile/spioneerima jääda võiva välismaalase üles ja toimetavad sinna, kus on siin kandis turisti koht – Bresti kesklinna?

Aga ei, tuli ikka omal jõul Bresti jõuda. See osutus kenaks ja heakorrastatud linnaks, kesktänavad reede õhtut veetvaid uitajaid täis. Laupäevane Savetskaja uulits, uhkeks jalakäijate alaks kujundatud Bresti peamine kaubandustänav, tekitas aga tunde, nagu jalutaks ringi kordaläinud sotsialistlikus unelmas. Univermag, Detski Mir... Nõukogude aega meenutavate nimede ja müügikorraldusega poed, mille kaubavalik siiski mõnevõrra rikkalikum.

Võta kinni, kus on parem

Heakorrastatud ja valdavalt sõbralik mulje jäi kogu Lääne-Valgevenest. Turismielamusena oli see huvitavam kui hiljem külastatud Vilnius. Leedu pealinn on ka ilus linn ja palju suurema valiku kaupluste, restoranide ja hotellidega kui Brest või Grodna – aga ühtlasi muutunud paljuski sarnaseks mis tahes Lääne-Euroopa linnaga. Aga kas Valgevenes ka päriselt hea elada oleks? „Teenin 500–1000 dollarit kuus. Teil võib-olla saaks rohkem, aga siin jällegi on kommunaalkulud ja muu sarnane väiksemad. Nii et mine võta kinni, kus on parem,” rääkis mulle üks taksojuht.

23. septembril toimuvad Valgevenes küll parlamendivalimised, ent augusti lõpu tänavapildis kajastus see üksnes valima kutsuvate tagasihoidlike plakatitega. Muud poliitreklaami tänavatel,
televiisoris ega ajalehtedes näha polnud. Ühes telelõigus räägiti, et peaaegu kõigis valimisringkondades on üles seatud vähemalt paar kandidaati, aga kolmes vaid üks.

Eksperiment läänele

Tõtt-öelda oli reklaami – mitte ainult valimis-, vaid ka kommertsreklaami – vähesus isegi kosutav. Suured poliitikute plakatid ja tühjusest kõmisev telereklaam ei ole lääneliku demokraatia ja kapitalismi meeldivaim joon.Valgevenest jäi mulje kui üsna hästi toimivast riigist, mis erineb lääne- ja isegi idanaabritest mõnes päris olulises küsimuses. Poliitikud ja inimõiguste aktivistid on veendunud, et neid erinevusi tuleb teravalt taunida.

Seevastu Singapurist, kus inimõigused ja kodanikuvabadused ei vasta samuti lääneliku demokraatia ideaalile, räägivad paljud eurooplased kui eeskujust.Ehk peaks lääs laialdase kritiseerimise ja sildistamise asemel suhtuma Valgevenesse kui eksperimenti, mis aitab uurida, kus on kodanikuvabaduste optimaalne piir?

Et valgevenelastel oleks ka muid valikuid peale Lukašenka eksperimendis osalemise või Venemaale mineku, võiks EL neile lääne ust praegusest laiemalt avada. Kui Lukašenka ühiskonnakorraldus end ei õigusta, hääletab hulk kodanikke jalgadega ning Lukašenka režiim langeb kiiremini. Kui massilist emigratsiooni ei järgne, siis järelikult säärane elukorraldus toimib – vähemalt osas kultuurides.