Villu Zirnask

Küsimusele, millises riigis on palgatöötajal maksude poolest kõige parem elada, on raske üheselt vastata. Reformierakondlane kiidaks kindlasti Eestit, kus tulumaksumäär on ainult 21% ja langeb 2015. aastal veelgi – 20%-ni. Sots või keskerakondlane lisaks, et Soomes on kaks esimest maksuastet madalamad kui Eestis ning alles neljandat maksuastet (68 200 eurot aastas) ületavale tulule kehtib tunduvalt kõrgem maksumäär kui Eestis (30%).

Tulumaks on samas ainult üks maksudest, millest sõltub, kui palju palka on võimalik töötajale maksta. Põhiline on sotsiaalmaks 33% brutopalgast, millele lisanduvad töötuskindlustusmaksed.

„... mis 2013. aastal langesid!” hüüaks reformierakondlane. Tõsi: möödunud aastal oli tööandja maksumäär 1,4% ja töötaja maksumäär 2,8%, tänavu on need 1% ja 2%.

Kui jätkata võrdlust Soomega, siis sotsiaalmaksud pole seal kergemad. Tööandjale on see 22,5% brutopalgast, pluss mitmed töövõtja kohustuslikud maksed. Tervise-, pensioni-, töötuskindlustusmaksed... Lisaks kehtib kohustuslik tulumaks, mille määrad jäävad 16,25% ja 21,5% vahemikku.

Tööjõumaksude jagunemine erinevateks maksudeks on paras nuhtlus. Eriti see, et sotsiaalmaksud jagunevad kaheks – tööandja ja töötaja makstavateks. Võrdlustes, kus töötaja maksukoorma hulka arvatakse ainult tulumaks ja sotsiaalkindlustusmaksud, näib Eesti olevat väikse maksukoormusega, sest 33% sotsiaalmaks on seaduse järgi tööandja maks. Arvestades kõiki töötaja palgaga seotud makse, on Eesti pigem suure maksukoormusega riik.

Kui võrrelda rahvastikupoliitika seisukohast kahe vanema ja lapsega ideaalperesid, on Eesti tööjõu maksukoormus soodsam kui Soomes-Rootsis. Maksukoormus peres, kus üks vanem teenib keskmist palka ja teine 2/3 keskmisest, võrdub 2011. aasta andmetel Eestis 35,9%, Soomes 37,5% ja Rootsis 38,7% tööjõukuluga. Pisut soodsamad on Eesti tööjõumaksud Soome-Rootsiga võrreldes kõigis OECD kasutatavates kategooriates, välja arvatud 2/3 keskmisest palgast teeniva lastetu inimese puhul.

Eesti on oma näitajatega OECD-sse kuuluvate EL-i riikide keskmise tasemel. Terve OECD keskmisega võrreldes on Eestis tööjõumaksud märksa suuremad – Austraalias ja Uus-Meremaal, rääkimata Mehhikost või Tšiilist, on maksud hoopis teisel tasemel.

Eriti suur on maksukoormuse erinevus kahe lapsega üksikvanemate puhul. Näiteks Iirimaal, Uus-Meremaal ja Kanadas on alla keskmise sissetulekuga üksikvanemate maksukoormus miinusmärgiga: nad saavad toetuste ja maksusoodustustena riigilt rohkem, kui riigile maksu maksavad.

Vaidlusele, kus on palgatöölisel maksukoormuse poolest parim elada, ei suuda needki võrdlused punkti panna. Lastega seotud soodustuste kõrval on eri riikides muidki tulumaksusoodustusi – näiteks enesetäiendamise või kodust kaugel tööl käimise korral.

Pealegi, inimene elab ka selleks, et tarbida, aga suhtelist hindade taset mõjutavad teatud määral käibemaksusoodustused ja aktsiisid. Inimesele, kes naudib autoga ringi tuuritamist, sümpatiseerivad ilmselt autokütuse madalad maksud USA-s, aga veinisõber kiidab Lõuna-Euroopa riikide madalaid veiniaktsiise... Veel tuleb mängu palgalise puhkuse ja lapsehoolduspuhkuse pikkus, lastehoiutasude suurus jmt.

Kui Euroopale omase elukorralduse ja väärtuste juurde jääda, siis maksudega mängimiseks eriti palju ruumi pole – ei Eestis ega mujal Euroopas. Maksumäärade ja -soodustustega mängides saab maksurežiimi ühest või teisest aspektist maitsvamaks teha, aga kokkuvõttes on nii, et mis riik ühe käega annab, selle ta teise käega võtab.