Krimm Foto: Rauno Volmar

Winston Churchilli 1946. aasta „raudse eesriide” kõnest kaugemale. Tegelikult algasid Venemaa ja lääne vaenulikud suhted üle saja aasta varem. Venemaa väljus 1820-ndatel Napoleoni sõdadest peamise võitjana ja Euroopa konservatiivseima jõuna.

1830. aastaks valitses Püha Liidu (Venemaa, Preisimaa ja Austria) ja ülejäänud Euroopa vahel sügav lõhe. Pärast kahe „värvilise” revolutsiooni – 1830.–1831. aasta Poola ülestõus ja 1848.–1849. aasta Ungari revolutsioon – maha surumist süvenes lõhe veelgi. Euroopas levis laialdane Vene-vastasus.

1853. aastal esitas keiser Nikolai I Ottomani impeeriumile nõudmise, et Venemaa nimetataks sealse 12 miljoni õigeuskliku ametlikuks eestkostjaks. Saanud eitava vastuse, tungis Venemaa Ottomani impeeriumi kontrolli all olnud Moldovasse ja Valahhiasse. See viis Krimmi sõjani, mille Venemaa 1856. aastal kaotas. Siis lõppes minu arvates ka esimene, peaaegu 30 aastat kestnud Venemaa ja Euroopa vaheline külm sõda.

Järgmine külm sõda – see, mida kõik teavad – algas pärast Teist maailmasõda, kui oma mõjusfääri suurendada tahtnud Nõukogude Liit istutas endale alluvad valitsused riikidesse Poolast Bulgaariani. Ühtlasi ei lasknud oma satelliitriikidel ühineda Marshalli plaaniga ja kuulutas blokaadi Lääne-Berliinile. See külm sõda kestis 1980. aastateni, kui Afganistani sõda kurnas Nõukogude Liidu välja.

« Avalehele 57 Kommentaari