Vootele Päi: käed eemale eliitkoolist. Teadmised pole vanemate raha eest ostetavad, need on töö tulemus

Reedel Eesti Päevalehes ilmunud artikkel hariduse kihistumisest („Ukse eliitkooli avab vanemate rahakott, mitte lapse aru”) tõstatab tõsise probleemi – kuidas teha nii, et ligipääs kvaliteetsele haridusele oleks kõigile võrdne. Ent eliitkoolide kaotamine või nende riiklikust toetusest ilmajätmine oleks selline lahendus, kus võitjaid pole.

Vaadates tagasi oma kahekümne aasta tagusele kogemusele Prantsuse lütseumis, siis võin kinnitada, et meil leidis igaüks klassikaaslase, kellega trammis, bussis või trollis koduteed jagada. Ei olnud vahet, kas inimene elas Viimsis, Lasnamäel, Nõmmel või Mustamäel. See on selge märk, et eliitkooli pääsemisel ei olnud otsustav lapse vanemate sissetulek või elukoht. Mis meid ühendas, oli fakt, et pidime märkimisväärselt rohkem õppima, sest lisaks kohustuslikule õppekavale pakkus kool meile omajagu täiendavat koormust näiteks usuõpetuse ja kunsti- ning kultuuriajaloo näol.

Edasine haridustee viis mind Prantsuse lütseumist piirkonnakooli – Tallinna ühisgümnaasiumisse.