Wimberg: Juhtmetesse mässitud maailm
Inimene, ühiskond ja elu peab arenema. Kes aga eilse valikuta ja uisapäisa minema viskab, on ka täitsa sõge. Üldiselt on mõistlikum püsida vastandite vahepeal, liikudes ühe või teise vastandi suunas sõltuvalt olukorrast ja vajadusest, kord nii, kord naa. Kõikjal ühte ja sama raiuvad isikud mõjuvad tavaliselt piiratutena.
Samasugune on ka mu suhe tehnikasse ja tehnoloogia arengusse. Auto, lennuk, telefon, hõõglamp, nõudepesumasin, e-post, internetipank on vajalikud ja mugavad küll. Kes saaks eitada? Teisalt ärritab mind vahel tehnoloogia arengu resultaatide liigne kaelavajumine, vahel ka pähemäärimine.
Ma ei taha olla tehnoloogia teener. Ma tahan, et tehnoloogia püsiks minu teenrina. Ma ei taha tehnoloogiast sõltuda. Tuleb olla mitte ainult vaimustunud ja sinisilmne tarbija, vaid ka skeptik, kahtleja, tõrkuja, mässaja.
Kunagi nägin vist Bradbury lühinovelli põhjal tehtud lühifilmi mehest, kel sai tehnikast mõõt täis. Ta võttis pesapallikurika ja peksis sodiks kõik elektroonilise, mida enda ümber nägi. Selle peale pisteti ta vanglasse või hullumajja. Teda intervjueerima läinud ajakirjanik pani lauale diktofoni. Intervjueeritav torkas selle laual olevasse veeklaasi.
Juhtmed kõikjal
Hiljuti lahkunud Ray Bradbury oli suur kirjanik, avara pilguga tulevikuvaatleja. Oma 1953. aastal ilmunud romaanis „451° Fahrenheiti”, kirjeldab ta seinasuurusi teleekraane ja nende tekitatud sõltuvust. Tänapäeval on ekraanid ja sõltuvus neist osa igapäevaelust. Mees, kes enda ümber hullunult tehnikat segi peksis, tuleb mulle vahel ikka meelde. Kui mobiiltelefon lõpetab jäädavalt töö kolm päeva pärast pakendist väljavõtmist ja remondist odavam või remondivõimaluste otsimisest lihtsam on uus osta. Kui mingi faili avamiseks on järjekordselt vaja uus programm otsida või vana uuendada. Ja nii edasi.
Üks kõige rohkem marru ajav nähtus selle kõige juures on juhtmed. Peaaegu iga tehnoloogiline vidin vajab juhet. Teleka juures on pundar. Arvuti juures on pundar. Juhtmed okupeerivad nurki, seinaääri ja lauaaluseid, täidavad sahtleid, riiuleid ja kotte. Koguvad ropult tolmu. Seejuures ei pruugigi majapidamises midagi ekstrapeent või eksklusiivset olla, kogu sellegi juhtmemassi tekitab harilik, elementaarne, minimaalne tehnokola minu, sinu ja tema lihtsates kodudes. Juhtmetel on halb omadus omavahel sassi minna, veel halvem –ära kaduda. Kui õiget juhet ei ole, jääb telefon laadimata, arvuti aku voolab tühjaks, luger jääb pimedaks... Kuni juhe on kadunud, on ka kõige targemast vidinast samapalju kasu kui kivist õues. See omakorda on hoop meie elukvaliteedile, sõltuvalt sellest, kui palju keegi tehnikal enda üle domineerida lubab. Rõõm oli suur, kui sain oma elust ühe juhtme välja visata, soetades juhtmevaba arvutihiire.
Juhtmete ajutised asendajad on akud ja patareid. Kuid lõppkokkuvõttes on kõigi akuliste vidinate toimimiseks ikka vaja elektrit. Kui elekter peaks ära minema, oleme ajas sada aastat tagasi. Vaenulikul jõul polegi lääneriigi vallutamiseks eriti muud tarvis kui viia rivist välja selle elektrijaamad. Ja kogu riik on käpuli. Järgneb kaos, veel enne tankide ja lennukite mängu toomist. Küberkaitset pole vaja, sest arvutid, mida kaitsta, on tummad ja pimedad.
Mida rohkem me sõltume tehnoloogilistest vidinatest, juhtmetest ja elektri olemasolust, seda haavatavamad me oleme.
Juba tänapäeval täidavad tehnoloogilised vidinad inimese nägemis- ja kuulmisorganite töö puudujääke. Kujutagem ette tulevikku, kus ka inimese pea küljes on USB-pesa? Pistad juhtme sisse, laadid sinna portsu pornot, head tuju, ilusaid unenägusid või midagi muud toredat-vajalikku? Aga siis tuleb ühe juhtme kaudu pähe ussviirus. Või ujutab meie füsioloogilised ajusagarad üle virtuaalne spämm.
Kõige selle tõttu on minust kujunenud tehnoskeptik. Minu eesmärk on kasutada tehnikat tõesti ainult nii palju, kui mulle seda reaalselt vaja läheb.
Masina diktatuur
Servereid ja muid kettaid ei saa usaldada. Kolmandik diskette – nooremad kindlasti enam ei mäletagi niisuguseid asju – paari aasta pärast enam ei avanenud. Sama saatuse eest pole kaitstud ka CD-d. Kirjanikuna, kirjandusuurijana olen veendunud, et failil pole kestvuse poolest paberi vastu mitte mingit šanssi. Võimalik, et Šveitsi ja NASA teaduslaborites on lugu teine. Aga mitte meie kasutatavates läpakates.
Viimasel ajal räägitakse rahaliste maksevõimaluste asumisest mobiiltelefoni. On naiivne pidada mobiili rahale kindlaks kohaks. Pidevalt on poodides makseterminalide tõrkeid: kas on elekter läinud või ühendus pangaga kadunud. Mobiiliga maksmisel hakkab samamoodi olema. Pluss veel võimalus muutuda aku tühjenemise tõttu ühtäkki rahatuks. Kindel võib olla ainult sularahale.
Olen mõned korrad sattunud sõitma autos, mis on varustatud GPS-seadmega. Ma oskan ise kaarti lugeda. Tavaliselt ei soovi ma sõita kõige kiiremat teed, mis on igav ja autosid täis. Ma ei talu hästi seda, kui GPS vastuvaidlemist välistava tooniga nõuab: sõitke tänava lõpuni, siis pöörake vasakule. Järsku ma tahan tänava lõpus ootamatult paremale keerata? Arvuti teenäitamine ja isegi auto juhtimises osalemine – nagu on autotööstuse tulevik – võib olla kasulik, aga põhimõtteliselt ei ole õige, kui arvuti kirjutab inimesele käitumist ette. Masina diktatuur inimvaimu üle on lubamatu.
Mullu suvel tuli mul üks aed lagedaks niita. Oli trimmer ja oli vikat. Kuna mul on vikatiga niitmine juba lapsepõlvest selge, võtsin pärast mõnda aega trimmeriga pläristamist kätte vikati. Kõrv puhkas. Ja siuh-säuh lendas puusakõrgune rohi kenasse vaalu, kiiremini kui trimmeriga.
Mul pole mõtteski osta plasma- või ei tea mis ekraaniga telekat, vähemalt mitte senikaua, kuni mu kineskooptelekas veel pilti näitab. Täna on see ultramoodne „uue põlvkonna” vidin esimest päeva poes, nädala pärast juba garantiiremondis. Tehnikat ei tehta enam kestmiseks. Hoia oma vana vidinat, mis töötab. Väga tõenäoline on, et uus ei tööta nii hästi. Seadmeid ei tehta enam remontimiseks, vaid natukese aja pärast äraviskamiseks ja uue ostmiseks. See kehtib ka autode kohta. Ma ei kavatse sellele ärimudelile alluda. See on asja tahk, mis külgneb ka ökoloogilise mõtteviisiga. Kõige suurema prügi sõelub pealetulvavast vidinate massist välja aeg ise. Tänaste 30-aastaste põlvkond mäletab veel 1990-ndate keskpaiga piiparite moeröögatust.
Mul ei ole Facebookis kontot. Kunagi Orkutis oli, aga just siis, kui viimane pilt üles sai, muutus Orkut ebapopulaarseks. Facebooki ei viitsinud ma midagi ehitada. Näen kõrvalt inimesi, kes veedavad selles suure osa oma vabast ajast: pühenduvad seal kerkivatele pseudoteemadele või suhtlevad pseudosõpradega, otsivad pseudokuulsust ja -tunnustust. Neil on virtuaalmaailmas sada, kakssada, viissada sõpra, kes päris maailmas on tegelikult võõrad, üksnes heal juhul tuttavad.
Minu meelest on virtuaalmaailmad põhiosas rämps ja elu raiskamine. Üks korralik peatäis magamist või head raamatut on iga kell etem.
Elu on siin, mitte ekraanil
Ma ei aktsepteeri e-raamatuid, sest armastan paberraamatuid. Tahan neisse teha aupaklikke supiplekke ja märkmeid. Tahan neid panna päris riiulile, neid päriselt omada. Päris raamat on minu jaoks ka vaheldus, luger aga lihtsalt järjekordne ekraan, mida jõllitada.
Ma ei sooviks näha bussides tele- ega muid ekraane. Bussisõit ühest linnast teise on paljudele inimestele, eriti lastele harv võimalus näha elu väljaspool linna. Inimesed, eriti lapsed on üldse sattunud sõltuvusse kõikvõimalikest ekraanidest. Bussis sõites ma kuulan muusikat, loen raamatut või vaatan aknast välja ja mõtlen oma mõtteid. Suunakem ka oma lapsed seda tegema. Las nendegi fantaasia areneb, las nendegi mõtted leiavad aega peakolusse hiilida.
Ma ei ole paranoik. Minu jaoks on võimust võtmine juba seegi, kui mind ümbritsev tehnokola vajab ja kisub endale liiga palju aega ja tähelepanu. Otsi juhet, pane laadima, juba katki, vii parandusse, uuenda tarkvara, tutvu uuendustega, tee restart... Liigset tarkust täis seadmed, mis tahavad dikteerida, kuidas ma peaksin otsustama... Masinavärgid ja struktuurid, mis tahavad kogu mu elu endasse meelitada, aga mis pole üldsegi usaldusväärsed...
Elu on siiski siin ja jääb siia, mitte ei koli ekraanidele.
Tallinnas Nõmmel
15. augustil 2012
