Yana Toom keelenõuetest: riigid, mis unustavad oma kohustused, satuvad varem või hiljem Euroopa kohtusse
Eesti ametnikud kujutasid endale EL-i astumist ette nagu eksameid koolis: tegid need korra ära ja võid end kogu suveks lõdvaks lasta. See ei ole nii. Liikmeksolekut prestiižses klubis tuleb pidevalt kinnitada. Need riigid aga, kes unustavad oma kohustused, satuvad varem või hiljem Euroopa kohtusse Luxembourgis.
Vähe on neid, kes seda praegu mäletavad, kuid 1999. aastal vastu võetud muutused keeleseaduses olid Eesti jaoks takistuseks EL-i astumisel. Sellest kirjutas Euroopa Komisjon tookord otse ja avameelselt. Keelenõuded olid nii laialdaselt ja ebamääraselt kirjeldatud, et piirasid tööjõu liikumise vabadust, mis on üks Euroopa põhivabadustest. Lõpptulemusena lahenes kõik sõbralikult: Riigikogu kinnistas keeleseaduses proportsionaalsuse põhimõtte, Euroopa Komisjon aga hoiatas valitsust rakendusaktidega jukerdamise eest. Nii et selles osas vastavad Ilmar Tomuski vastuväited tegelikkusele: meid monitooriti ja tulemused kiideti heaks. Kuid mitte ükski kontrollija ei osanud uneski näha, et rahvusvahelisele klassifikatsioonisüsteemile ülemineku tulemusena muutub Eesti „algtase“ üldse mitte algseks tasemeks В1 ja trollibussijuhil või Narva tanklatöötajal tuleb keeleeksamil essee kirjutada. Ma ei räägigi tasemest С1 vangivalvurite jaoks – sealhulgas nende jaoks, kellel peale teenistuskoera polegi kellegagi rääkida.
Näiteid võib tuua lõputult, kuid piirdun järgmisega: mis võiks illustreerida keelenõuete ebaadekvaatsust paremini kui tõsiasi, et 85 (!!!) protsenti keeleinspektsiooni poolt kontrollitutest osutuvad keeleseaduse rikkujateks veel 26 (!!!) aastat pärast selle vastuvõtmist? Neil päevil kirjutas vihane lugeja Delfis kaebuse selle kohta, et vanalinna baarides on vähe eesti keelt kõnelevaid teenindajaid, millele kiiresti reageeris haridusministeeriumi ametnik, nimetades olukorda lubamatuks. Riskin arvata, et vaevalt küll see kena daam vaatamata ametnikupalgale – olgu või koos sõbrannadega – oluliselt mõjutab näiteks Maikrahvi või mõne muu niisuguse restorani sissetulekut, mis nüüd õnnetuseks keeleinspektsiooni vaatevälja sattusid. Need asutused on orienteeritud muretutele rikastele turistidele ja soov mõjutada neid keeleoskuse karistava mõõgaga on samasugune kahjutoov lollus nagu hotellide käibemaksu tõstmine. Mõistlik riik rahulduks sellega, et iga kliente teenindav asutus tagab klientide eesti keeles teenindamise. Iga asutus – kuid mitte iga ettekandja. Minu arvates võiks just niisugust lähenemist nimetada proportsionaalseks ja arukaks.
Kas Euroopa Komisjon minuga nõustub, näitab aeg. Kuid Euroopa Parlamendi liikmena pidasin ma oma kohuseks juhtida komisjoni tähelepanu sellele, et vaatamata seaduses kirja pandud ja EL-i astumisel lubatud proportsionaalsuse põhimõttele töötavad meie keelenõuded nagu tõkkepuu tööjõu vaba liikumise teel.
Aga seni, lugupeetud keeleseaduse kaitsjad, teen ettepaneku poleemika katkestada – kui me pole teiega kokkuleppele jõudnud kahekümne viie aasta jooksul, siis vaevalt õnnestub see nüüdki."
