Perekond Viigi lugu: neljandad pühad isikliku jõuluimega
Selles loos on palju lootust ja rõõmu – pärast südame seiskumist mitu kuud akontaktsena lamanud Mats (18) suudab nüüd kõneleda ja on selge, et ta vaim on ergas. Palju abi on pere kuuendaks liikmeks saanud Siirist, Matsi tugiisikust, tänu kellele on vanemad saanud tööl käia.
Jõuan nende Pärnu külje all Sindis asuvasse koju mõni päev enne jõule. Istume kõik ümber laua, Mats kontoritoolis, sest sellega on mugavam manööverdada kui ratastoolidega, mida tal on toanurgas kaks – üks pisike ja teine suur, täpselt tema järgi tehtud. Sellega on hea pikematel reisidel käia. Nende kõrval seisab käimistugi. „Matsi kits,” teatab Linda (11).
Kuuske toas ei ole, aga jõuluhõngu jagub. Avar hele elutuba on kaunistatud ja laual ootab kauss piparkooke.
„Me läheme jõuluks Saaremaale, pole vaja kuuske siia üksi seisma tuua,” ütleb Kalle (48). „Aastavahetuseks tuleme ju tagasi,” kommenteerib Mats. Tema kõnet mõistavad kõige paremini pereliikmed, aga ka võõral on veidi harjudes võimalik sellest aru saada.
Kõige suurem piparkoogisõber on siin peres Kalle, kuigi ta ise pole tainast tegema õppinud. „Jumal tänatud, muidu me sööksime aasta ringi piparkooke,” kommenteerib Rita (46). „Piparkook on väga maitsev ja mõnus ning tainast saab sügavkülmutada!” teatab Kalle, kes pakkus piparkooke ka keskmise poja Tõnni (16) põhikooli lõpetamisel mullu jaanipäeva paiku.
Kirjandus ja armastus
Saaremaa tüdruk Rita ja Tõraverest tulnud maarott Kalle tutvusid 27 aastat tagasi Tartus, kus nad mõlemad eesti filoloogiat õppisid. „Ülikool ja armastus kirjanduse vastu viisid meid kokku!” tögab Kalle. Rita hakkab naerma, aga ega see tõest kaugel ka ole. Kirjandusest, eriti näiteks Mika Waltari raamatutest rääkides lähevad mõlemad põlema nüüdki. Õpiti koos, lõpetati ülikool, abielluti.
Pärast õpingute lõppu otsiti kohta, kust oleks hea käia nii Tartus kui ka Saaremaal ja Rita saigi tööle Pärnusse. Et olid ikkagi pöörased üheksakümnendad, siis sugugi mitte otseselt erialatööle, vaid tänu keeleoskusele ühte puidufirmasse müügiosakonda.
Kalle leidis õpetajakoha Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis, kus ta õpetab tänini. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja on vahepeal vajadusest teinud isegi kõrvalepõike põhikooli matemaatikaõpetaja kohale. 2013. aastal valiti ta Pärnu linna aasta gümnaasiumiõpetajaks, kuigi tegelikult tegeleb ta põhikooligagi. Praegu õpetab ta ka oma 10. klassis käivat poega Tõnni.
„Klassiruumis on täielik võrdsus,” kinnitab Tõnn. Ainult klassikaaslased püüavad vahest õpetaja pojalt n-ö siseinfot saada ja uurida, mis mõnes teadmistekontrollis ees võiks oodata. Tõnn omakorda on naljaga pooleks teinud katse veenda isa, et äkki saaks ta oma eksami kodus ära vastata ega peaks selleks koolimajja ronima. Ei tulnud aga kõne allagi.
Kaks poega ja boonus
1999. aastal sündis perre esimene laps, poeg Mats. Kaks aastat hiljem sai ta väikevenna Tõnni. „Meil on isegi video sellest, kuidas pisike kahene Mats läheb väikest beebit kallistama,” meenutab Rita. Matsist sai väga uhke suur vend. Viis aastat hiljem, kui sündis Linda, jooksis õnnelik Mats uudise kuulmise järel lausa mööda tänavat ja kilkas „Mul on õde! Mul on õde!”
Matsi on kogu aeg üle kõige huvitanud autod, Tõnni aga varakult relvad ja tehnika. „Ta võis kandilise leivatükiga istuda, sellest nurga ära hammustada ja n-ö püstoliga tulistama hakata,” muigab Kalle.
„Naiivse lapsevanemana mõtlesin, et mina küll lastele mängupüsse ei osta. Aga siis tuli Tõnn. Mõmmiaabitsast vaatas ka ainult seda kohta, kus Rebase Reinul püss oli,” räägib Rita.
Kalle mäletab hästi, et kui Linda perre saabuma hakkas, helistas Rita talle haiglas uuringutel käies ja teatas: looteuuringute järgi on beebiga kõik korras, sedapuhku tuleb ka boonus.
„Jäin mõttese. Vau, boonus? Kaksikud või?”
Aga Rita teatas, et sedapuhku sünnib tütar.
„Ei osanud sellele samasuguse õhinaga reageerida,” muigab Kalle.
„Sooda!” teatab Rita.
Kalle mõtles toona, et mis seal ikka, kaks poega on kasvatatud, tuleb lihtsalt kolmas laps. „Aga selgus, et ongi teistmoodi, ja lõpuks osutus ta meil boonuseks küll!” nendib Kalev.
„Õnnelik lõpp!” pistab Linda vahele ja vaatab õige kavalal ilmel.
Kuidas praegu õde-vennad läbi saavad? „Väga hästi,” teatab Linda teatraalsel häälel, peas kõige moosisem ilme. „Ei kommentaari!” teatab Mats vahele. Mats saab kõneleda väga aeglaselt, aga märkus mõjub ikka lõbusa kiire suskamisena. Tõnni märkused jäävad kuulmata, sest tema pidi vahepeal bussile lippama, et Pärnusse teatrisse jõuda.
„Linda ja Tõnn on kogu aeg Matsiga toimetamisel väga osalised,” paljastab Rita tegelikkuse. Õde-vend loevad Matsile, lahendavad temaga ristsõnu ja mängivad koos näiteks Matsi lemmikut, Eesti mälumängu. „Matsil on väga hea faktimälu,” ütleb Rita. Linda ja Tõnn ka toidavad Matsi, kui vanemaid parasjagu kodus pole. Esmaspäeva õhtuti näiteks, siis käivad Rita ja Kalle peotantsus.
Rita jõuab veel Lindaga koos klaverit mängida ja sellises koosseisus on lavalgi käidud.
„Selle aasta esinemine oli juba ära,” ütleb Linda. „Jumal tänatud!” teatab Mats vahele. Klaver on nimelt tema toas esimesel korrusel.
„Nonii, tuldi tegema lugu ilusast perest ja Mats räägib ikka kõik välja,” vastab Linda õige kavalalt. „Mats saab jah rohkem osa harjutamisest kui kontsertidest,” muigab isa Kalle.
Matsi lugu
Mats sündis südamerikkega – suur ja väike vereringe, mis südame abil keha hapnikuga varustamise eest hoolitsevad, ei töötanud päris nii, nagu peaksid. Tegelikult vajavad sellised lapsed väga kiiresti operatsiooni, toona aga seda Eestis teha ei saanud. Üheksa kuud hiljem tehti talle spetsiifiline Senningi operatsioon ja järgmised 14 aastat sai ta elada tavalise lapse elu. Arstid hoiatasid, et teismeeas, kui organism kiiresti kasvab, ei jõua süda ja vereringe oma tegevuses järele ning midagi võib juhtuda, aga vahepeal sai Mats rahulikult oma asju teha. Jooksis, mängis, sõitis rattaga, käis perega matkamas.
Neli aastat tagasi talvel Matsi süda seiskus. Poiss sõitis parasjagu bussiga koolist koju ja enne, kui ta uuesti ellu ärkas, oli tema aju mitukümmend minutit hapnikuta. „Ta ei olnud kontaktne, keegi ei teadnud, mis temast saab. Arstid kinnitasid küll, et lootust ei tohi kaotada, sest nii noor aju on väga plastiline ja võib kahjustusega toime tulla,” meenutab Rita, „olukord oli...”
„Nutune,” lõpetab Mats.
„Mitte keegi ei julgenud midagi lubada,” ütleb Kalle. Matsi toideti spetsiaalsete segudega, ta käed olid rinnal krambis ja keegi ei teadnud, mida toob uus päev. Tasapisi hakkas seisund stabiliseeruma. Ühel hetkel tõmbas Mats trahheostoomi endal kurgust ära ja saadi aru, et ta saab ise hingata. Takistuse puudumisel hakkas ta ka rääkima. „Ühel kaunil maiööl ütles ta arstile: „Ma ei taha siin enam üksi olla,”” räägib Rita. „Arst tunnistas hiljem, et see tundus uskumatu, Mats oli olnud üle kolme kuu akontaktne ja ühel ööl ütleb ühe terve lause, mis pealegi oli väga mõistlik lause selles olukorras.”
Kui Mats jälle rääkida sai, selgus kõigi suureks rõõmuks, et ta vaim ja terav huumorimeel on alles. Esialgu polnud tal küll lühimälu, ent oli selge: Mats polnud kuhugi kadunud.
Suvel pääses Mats Tartusse taastusravile, kus ta sai kõigepealt südame defibrillaatori. Seejärel sai hakata tegelema füsioteraapiaga, aasta lõpus opereeriti ta paremat kätt, hiljem vasakut, et ta neid kasutada saaks. Tänini käib Mats võimaluse korral Haapsalus taastusravil. Kevadel koguti Tallinnas heategevuslikul teatejooksul raha just nimelt Matsi ja veel ühe abi vajava poisi toetuseks, nii et uuel aastal ootab teda vähemalt viis seanssi.
Jõuluime
Neli aastat tagasi sai Mats esimest korda koju just jõuludeks. Need olid väga erilised pühad. „Mats ootas seda nii väga ja rääkis sellest palju,” meenutab Rita. „Esialgu oli ärevus suur – kuidas me hakkama saame? Aga kõik laabus, olime haiglas ju vaadanud, kuidas hooldajad toimetavad, see ei olnud üldse nii keeruline. Esimene kord on, aga...” sõnab Kalle.
Veebruaris, kui Mats päriselt koju tuli, liitus perega Siiri, kellega Mats tutvus juba hooldushaiglas.
Praegu elab Mats kodus ja käib tööpäevadel koos Siiriga Pärnu toimetulekukoolis, mis on mõeldud küll intellektipuudega noortele, aga Mats saab seal eraldi õppekava alusel oma õpinguid jätkata. „Muidu oleks Matsil valida vaid kodusolek, aga see läheks raskeks, hakkaks kurb ja vaim hakkaks nüristuma. Päevakeskus Matsile ei sobi – see on neile, kes ise endaga toime tulevad,” selgitab Kalle. „Samal ajal on tõsi see, et kui Mats enam vanuse tõttu toimetulekukooli ei mahu, pole riigil tulevikuks head lahendust olemas.”
Koolis on Matsile koht kuni 21-aastaseks saamiseni. Edasine on veel selgusetu.
Kui sul on tegusa noore asemel ühtäkki abivajav laps, on üldse tarvis leida lahendus hulgale küsimustele, mille peale ei tulegi. Kas või see, et puue tuleb eraldi ametlikult kinnitada. „Sina ju elad oma lapsega ja tead, mis seisus ta on, ei tule selle pealegi kohe,” meenutab Rita nelja aasta tagust aega. Nii Rita kui ka Kalle kinnitavad aga, et neil on väga vedanud – nende ümber on alati olnud toetavad sõbrad ja pere ja.
Rõõm tavalisest elust
Hindamatu õnneallikas on seegi, kui saab koos Matsiga tavalise perena rõõmsalt aega veeta, näiteks Jurmala spaas ja alles kaks nädalat tagasi Rootsi lõbureisil.
„Kui Jurmala spaas käisime, ei kujutanud ettegi, kuidas Matsiga kõike teha, aga tegelikult oli väga tore,” räägib Rita. „Mul olid pisarad kurgus, see oli nii äge! Poisid istusid – ühel pool Kalle ja teisel Tõnn.” „Kui saad osa millestki, mida pole pikalt olnud, ja ei oska arvatagi, kas ja kuidas see võimalik on...” jätkab Kalle.
Samasugune elamus oli Rootsi reis. Varem käis pere sealjuures tihti laevaga sõitmas – Rita isa on kirjanikust laevakapten – nüüd polnud seda ammu juhtunud. Poisid käisid siis isegi karaoket laulmas ja Stockholmis külastasid kõik koos ABBA muuseumi. „Tõnn luges Matsile kõik pildiallkirjad ette ja jutustas, mida seal näha sai,” kirjeldab Rita.
Veidi kehvem oli laevasõit isa Kallele – tema jäi merehaigeks ja kukkus suures nõrkusehoos pikali, nii et lõi silma siniseks. „Nalja kui palju, täiskarsklane Kalle oli nagu tüüpiline kruiisiturist,” naerab Rita. Nali jätkus muidugi koolis. „Õpetaja, mis juhtus, võitlesite jälle eesti keele eest või?” küsis Kallelt üks Linda klassiõde.
Viikidega mööduvad tunnid kiiresti ja lõbusalt. Kui lõpuks end lahkuma asutame, selgub, et Matsil on ajakirjanikule veel üks väga tähtis teade.„Asfalti ei ole!” ütleb ta.
Tõepoolest, kena kodumaja keset teisi sama kenasid asub päris porisel ja auklikul tänaval. Sellisel juba ratastooliga ei sõida.
