Peruu avokaado või Eesti liha. Kas kliimale mõeldes valida taimne või kohalik toit?

Euroopa majapidamiste ökoloogilisest jalajäljest 17% moodustab toit, kuid teadlikke valikuid tehes saab seda muuta.

Kui räägitakse sellest, kuidas inimesed saavad individuaalselt oma ökoloogilist jalajälge vähendada, tuleb üha enam kõne alla liha hulga vähendamine toidulaual. Näiteks pakkus selle ühe meetmena välja valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) suvine raport kliimamuutuse ja maakasutuse kohta. Samal ajal seavad skeptikud küsimuse alla taimetoitlaste menüü – kui sinna kuuluvad ka teistelt kontinentidelt imporditud avokaadod ja sojatooted, siis kas see ikka on keskkonnasäästlikum kui korralik eestimaine veiseliha?

Liha- ja piimasaaduste tootmine võtab enda alla 83% põllumaad ja tekitab 58% põllumajandussektori kasvuhoonegaase, andes inimeste tarbitavatest kaloritest vaid 18% ja valkudest 37%. See selgus Oxfordi teadlaste uuringust, mille avaldas mullu ajakiri Science. Teadustöö autorid tõdevad, et põllumeeste võimalused tootmise jalajälge vähendada on piiratud, võib suurt mõju avaldada hoopis nõudluse kaotamine ehk menüüs loomse toidu osakaalu vähendamine.

Teadusuuringud toidukilomeetrite kohta ütlevad selgelt: kliimat mõjutab vähem taimse toidu kui kohalike saaduste tarbimine. Viimati käsitles seda artikkel ajakirjas Global Food Security, mis kajastas Euroopa teadlaste tööd. Euroopa Liidu kodaniku toidujalajälg on 1070 kilogrammi CO2aastas – Eestis pisut väiksem –, seda juhul, kui arvesse on võetud toidu tootmisest, maakasutuse muutusest ja rahvusvahelisest transpordist tekkinud heide. Samas suurusjärgus emissiooni tekiks, kui üks inimene sõidaks autoga 6000 kilomeetrit.