45-aastane Tallinna lauluväljak – sündides erakordselt leidlik ja modernne

Suvel sai 45-aastaseks Tallinna ja kogu Eesti sümbol-arhitektuurimonument Tallinna lauluväljak. Aastapäevale pühendatud seminaril meenutasid laulukaare sünnilugu selle juures seisnud insenerid ja arhitektid.

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt hakkas Karl Burmani 1923. aastast pärit puidust laululava rohelisel aasal mädanemise ja lagunemise märke näitama. 1957. aastal kuulutati uuele laululavale välja arhitektuurikonkurss, millele laekus 13 tööd. Neist valiti välja staazŠika arhitekti Alar Kotli projekt.

Kotli loomingut uurinud arhitektuuriajaloolane Mart Kalm nimetab 1960. aastal valminud Tallinna laululava HrusŠtsŠovi sula kõige efektsemaks visuaalseks väljenduseks Eestis.

Laululava sündis vastuoluliselt. Põhjuseks, miks riik oli valmis selle ehituseks tohutuid summasid välja käima, oli ENSV lähenev 20. aastapäev. Ühelt poolt püstitati seega okupatsiooni aastapäeva tähistamiseks rahvuslikke tundeid õhutav monument, teisalt andis lauluväljakul toimuvat hästi kohandada valemile “sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”.

Väljakule kogunenud rahvariietes massid laulmas kontrollitud repertuaari – seda sai hästi kasutada Nõukogude rahvaste sõpruse demonstreerimiseks. Kummaliseks peab Mart Kalm hoopis seda, et niisuguse manipuleeritava üldrahvaliku kogunemise toimumiskohta ei püstitatud vabaõhumuuseumist inspireeritud folk-kitsŠ-arhitektuuri, vaid hoopis modernistlik ehitis. Ehk pidi ootamatute asjade kokkupanemine näitama Nõukogude ühiskonna moodsust?

Leedukad panid idee pihta

Tehniliselt on arhitekt Alar Kotli arhitektuurikonkursi võidutöö väga innovatiivne. Kuigi laulukaare trossidel rippkatusel on maailmas eeskujusid (nt Matthew Nowicki Raleigh Arena 1949–1952), on Tallinna laululava kõlaekraan sellegipoolest üks esimesi õnnestunud sadulakujulisi rippkatuseid üldse ning esimene osaliselt toetamata kontuuriga rippkonstruktsioon maailmas.

Algselt pidi laulja suu metafoorina mõistetav katuseäär olema betoonist ja teravaservaline, kuid ehituse käigus asetati see osaliselt betooni täis pumbatud terastoruga, et tagada betoonkaare väändejäikus. Seetõttu on laulukaart naljatades nimetatud ka neegrihuuleks, pardinokaks või konnasuuks.

Nuriseda võib ka selle üle, et laululava rippkatus sai liiga väike – see ei suuda suurt osa lauljatest ära varjata ja jääb liiga väikseks ka selleks, et helivoogu võimendada, kuid ei rahaliselt ega tehniliselt poleks tollal suuremat katust ehitada suudetud.

Korralikku pahameelt tekitas asjaosalistes, et Eesti Projekti jooniseid kasutati Tallinna laululavaga peaaegu samaaegselt ehitatud Vilniuse laululava juures.

Kuna leedulased suutsid oma laululava “paremini müüa”, pääses nende koopia rahvusvahelisse pressi enne Eesti originaali, ning NL-i rahvamajanduse saavutuste näitusel premeeriti leedukaid väikese kuldaurahaga. Eestlased ei jätnud aga asja niisama, esitasid protesti ja võitlesid endale kätte teenitud suure kuldauraha.

Uuel ajal elu ka siseruumes

Laulev revolutsioon päästis laululava Nõukogude kultuuri ametliku sümboli staatusest, kuid nüüdne pragmaatiline aeg esitab üheks suurürituseks ehitatud hoonele uusi väljakutseid.

2003. aastal valmis lauluväljaku arengukava, mis näeb ette ka laululava ligi 4000 ruutmeetri suuruse siseruumi aastaringset kasutamist. Praegu on ainus tänapäevaselt renoveeritud ruum esimesel korrusel asuv Cafe Gustav. Ülejäänud majas puudub ventilatsioon ja suurem osa torudest-juhtmetest pärineb 1960. aastatest. Väga kulukaks läheb hoone muutmine tuletõrje- ja tervisekaitse nõuetele vastavaks. Kommunaalprojekti arhitekti Eve-Ruth Karu sõnul “ei jää majas ilmselt paika mitte ühtki elektrijuhet”.

Järgmisel nädalal algab remont laululava esindusruumis, nn klaassaalis, kus vahetatakse välja valgustus ja tehakse siseviimistlust. Lauluväljaku peahoone siseruumide eskiislahenduse välja töötanud Argo ja Katrin Vaikla leiavad, et laulukaare aluseid ruume saaks kasutada väiksemate messide korraldamiseks. Kuna ka laululava siseruumide akustika on väga hea, oleks seal võimalik pidada kammerlikumaid kontserte.

Laululava siseruumidele jääb alati ülesanne toimida suurürituse lavatagusena, kuid kuna laulukaare puhul on tegemist rahvusliku sümbolehitisega, võiks hoone majutada ka näiteks püsiekspositsiooni rahvakultuurist. Viimane annaks turistile, keda niikuinii bussiga lauluväljakut vaatama tuuakse, põhjuse hoonesse sisse astuda.

Lauluväljaku sihtasutuse juhataja Riho Rõõmus pälvis seminari lõpul tehtud ettepanekuga – kas korda tehtud lauluväljak ei võikski olla Eesti vabaduse sammas? – osalejate heakskiitva aplausi.