“Sööt ja pealelöök” täis kõurikute meeletut armuvalu

Kuigi mõiste “noorsooprobleemid” on aastate ja kõikvõimalike vastavate ajakirjarubriikide abiga pöördumatult devalveerunud – vähemalt kõigi üle kahekümneaastaste silmis – ei tähenda see veel, et noortel probleeme poleks.

Või et neist mõnes imearmsas Euroopa riigis, näiteks Taanis, filmi teha ei võiks. “Sööt ja pealelöök” on stiilipuhas noortefilm ning siit tema probleemid (või siis voorused – oleneb, millise mätta otsast vaadata) algavadki. Kolm väikelinna sõpra jagavad skandinaavialikult vaoshoitud kirge jalgpalli ning tütarlaste vastu. Tärkav seksuaalsus ning murdeeast tulenevad segased tunded kõige ja üksteise vastu on sõnad, mida lavastaja Aage Rais-Nordentoft ja stsenarist Jesper Wung-Sung on omavahelistes telefonikõnedes ilmselt tuhandeid kordi kasutanud, ja kui need teemad huvi peaksid pakkuma, möödub poolteist tundi sööte ja pealelööke suurema piinlikkuseta.

Enne treeningule sõitmist magamistoas masturbeeriv Jakob annab filmi esiminuteil suhteliselt selge pildi sellest, milliseks kogu lugu kujuneb, ning kuigi filmi ametliku zŠanrimääratlusena lubatakse vähemalt Eestis tragikomöödiat, on traagika ja koomikaga asjad nii, nagu nad on. Filmi peategelased – kolm täiesti tavalist kõurikust sõpra – kogevad pea kohal kokku löövate armulainete, sportliku kadeduse, ühiste varguste ja segaste vanemlike väärtuste kaudu karisid, mida täiskasvanuks saamise hullraske ja keeruline tee jalge ette ja alla sokutab. Tüdrukuid on filmis ka õige mitu, on armumist ja on vääritimõstmist. Midagi ülearu naljakat ega pisarateni liigutavat selles kõiges pole. Võib-olla on südantsoojendavat äratundmist, ent selleks peab sünniaasta jääma pigem kuhugi üheksakümnendate esimesse otsa.