Valge kangas, nagu teada, on aga vastuvaidlemiseks kõige vähem ruumi jättev platvorm ja pole vähimatki kahtlust, et Hollywood kogu loost oma tõde kehtestades ühe-kahe filmiga ei piirdu. Kuigi kangelaslikkusest ja pateetikast nõretavad suurfilmid nukrasilmsete nicholas-cage’idega peaosas üksteise järel madalstardis orbiidile paiskamist ootavad, satub nende sekka ka mõni hoopis teistsugune.

“United 93” on lugu reisilennukist, mis sarnaselt kolmele teisele lennukile tol päeval USA õhuruumis kaaperdati, ent erinevalt suure operatsiooni ülejäänud lülidest uue sihtmärgini Washingtonis ei jõudnud, vaid Shanksville’i lähedal Pennsylvanias nina ees vastu maad alla tuli. Arvatavalt üritasid mobiil- ja pardatelefonidega lähedaste käest World Trade Centre’i saatusest kuulnud reisijad terroristidelt lennukit tagasi võita. See õnnestus vaid osaliselt: arvatava rüseluse käigus läks reisijatel küll korda suitsiiditerroristide missioon nurjata, ent elusana ei pääsenud lennukist keegi.

“United 93” on kummaline – ja seda õõvastavam – film nii mõneski mõttes. Stsenarist ning lavastaja Paul Greengrass (“Bourne’i ülemvõim”) on saatusliku lennu selle argipäevasest algusest lõpukaoseni taasloonud klassikalisi võtteid kasutamata. Filmis pole ühtegi staari, tajutavat narratiivi, pinget kruvivat taustamuusikat, ainsatki kangelast, inimsuhteid, isegi karaktereid mitte. Reisijad lähevad lennuki pardale nii, nagu nad seda tegelikus elus teevad, ilma dialoogikirjutajate konstrueeritud fraaside ning hoolikalt sätitud kaadriteta. Vaataja ei tea neist midagi ega saagi teadma, kogu too lennukitäis erinevatel asjaoludel New Yorgist San Franciscosse lendavaid inimesi on anonüümsed, täpselt nii, nagu mis tahes lennul tõelises elus. Aga tõeline elu see ongi. Või vähemalt katse seda taasluua.

Kriipivalt valus vaatamine

Äriklassis närviliselt rünnakuks õiget hetke ootavad kaaperdajad pole põlevate silmadega turbaneis habemikud, vaid oma missiooni õigsuses viimse kaadrini silmnähtavalt kahtlevad teravapilgulised noored mehed. Greengrassi koduvideo esteetikast kantud kaamera seirab lennukis toimuvat hinnanguid andmata, kraapivalt naturalistliku atmosfääri taustal pole end tollesse lennukisse kuigi keeruline ette kujutada. Paralleelselt pilvedepealse õudusega möllab ilustamata segadus erinevate USA lennujaamade kontrolltornides ja armee staapides. Ei mingeid kindlal käel korraldusi jagavaid pagunites kangelasi, hüsteerilisi ühisaplause ega presidendile tehtud dramaatilisi telefonikõnesid. Presidenti ei ole, asepresidenti ka mitte, informatsiooni riigis toimuva kohta on aga kõige vähem.

“United 93” on valus vaatamine ning loodetavasti ei vähenda subtiitrite lisamine sügise paiku Eestissegi jõudva filmi kriipivat dokumentaalsust. Kui fraas “katastroofifilmide uus tase” õõnsalt ei kõlaks, võiks seda “United 93” puhul südamerahus kasutada. “Kaks pöialt püsti” kõlab veel õõnsamalt, nii et kasutagem siis juba pigem seda. Paika peavad mõlemad.