Ahvide planeet asub võitlusse
“Ahvide planeet” kannab rezhissöör Tim Burtoni kvaliteedimärki. Taas näeme erilise atmosfääriga pildirida, kus sünnib ootamatuid kummalise dramaatikaga pöördeid.
Tim Burton poleks ta ise, kui ei pakuks tuttavale (võiks öelda isegi populaarsele) loole uusi vaatenurki. Sealjuures jäävad samaks Pierre Boulle’i samanimelise romaani põhiliinid – vaatajale jääb mulje, et tegu on ikka sellesama raamatu või varasematest filmidest tuttava “Ahvide planeediga”.
VÕITLEV MUINASJUTUMAAILM. Tegelikult muudavad väikesed aktsendid asja oluliselt. Antropoloogilist vastuolu kujuta-takse poliitilisena. Burtoni filmi inimrass ei ole näidatud mandununa, tegu on ahvide poolt allaheidetud ühiskonnaga. Ameerika õhujõudude kapten Leo Davidsonist (Mark Wahlberg) saab pärast ajas ja ruumis rändamist tahtmatult inim-õiguste eest võitleja, kes pöörab rõhutud inimsoo rõhujate ahvide vastu. Mustvalge mõne halltooniga maailm hakkab elama, nagu elustuvad ka Burtoni “Batmanite” tegelaskujud – ei inimesed ega nukud. Burton oskab näitlejad juhtida sellesse muinasjutumaailma, nii et nende tööd on ka huvitav vaadata.
Teravdatud on ka ahvide ühiskonna vastuolusid. Feministlik ahv Ari (Helena Bonham Carter) on kui tänapäeva inim-õigusaktivist, kellele vastandub verejanuline Kindral Thade (Tim Roth). Konflikt mõjub isegi päevakajaliselt, kui mõelda sellele, et politsei peab praegu New Yorgi tänavatel lahutama patsifiste ja sõjaõhutajaid.
Tim Burtoni film on puhas action. Suure osa filmist võtab enda alla Wahlbergi põgenemine Keelatud Tsooni, kus ta arvab olevat oma kosmoselaeva – ahvisõdalaste hordid kannul. Põgenemine, võitlus ja ootamatud süÏeekäigud jätkuvad kuni kurja Kindral Thade’i võitmise ja rasse ühendava tõe selgumiseni. Järgneb kosmosekangelase kojunaasmine ja veel üks üllatus, kohtumine Washingtoni koonuliste pühakutega.
Inimliku mandumise ja võimukaotuse ohudraama asendab Burton teooriaga inimesest, kes oma eksperimentidega ise maailma hukutab. Hävingut ei päästa isegi ajas rändamine.
Kui filmile midagi ette heita, siis on see romantilise armastuse vaegus. Kangelane Wahlberg asub kahe emase huviväljas, kuid suure ja põletava tundeni asi ei arene. Meest ihaldab blond amatsoon Daena (Estella Warren) ja midagi suriseb ka kauni ahvitari Ariga. Ometi jääb selles loos armastus varju (isegi rohkem kui Burtonil tavaliselt) ja õrnemast soost publik võib seetõttu pettuda.
KALLIS FILM. Seekordne “Ahvide planeedi” tulemine filmina on juba ei tea mitmes. Menuka prantsuse prosaisti Pierre Boulle (1912–94) 1963. aastal kirjutatud romaan ekraniseeriti 1968. Franklin J. Schaffneri linateos kujunes kultusfilmiks ja võitis ka mõned auhinnad. Filmile tehti mõni järg, millel puudus aga seos Boulle’i romaaniga ja polnud sugugi nii menukad kui esimene film. “Ahvide planeeti” on vändatud edukalt ka teleseebiks, 1974 tehtud 14 seeriat näitas ka Soome televisioon.
Tim Burtoni filmi eelarve oli 100 miljonit dollarit. Umbes samapalju maksis ka hiljuti ekraanile jõudnud põnevusfilm “Muumia tagasitulek”.
Filmi ajas kalliks ka Burtoni otsus loobuda “digitaalsetest” ahvidest. Igale ahv-tegelasele tehti eraldi grimm ja vammus, et saavutada unikaalne segu inimese liigutusi meenutavast ahvist. Samuti käis suur töö filmi lõpuga. Väidetavalt võeti üles viis erinevat finaaliversiooni. Burton valis neist ühe, mis tegijate arvates mõjub ameeriklastele okeerivalt.
Eesti keeles on “Ahvide planeet” ilmunud Lennart Meri tõlkes “Mirabilia” sarjas 1973. aastal. Mis puutub Boulle’sse, siis tema panus filmikunsti ei piirdu üksnes “Ahvide planeediga”. II maailmasõjas Indo-Hiinas sõdinud ja ise Jaapani sõjavangis olnud mees kirjutas raamatu “Sild üle Kwai jõe”, millest inglased väntasid 1954 Oscari võitnud sõjafilmi.
