AKADEEMIA 12. nr tutvustus

Hämmastav on tõdeda, et õhtumaade arstiteaduses tuksus üks teadmus, üks kujutelm umbes 2000 aastat elujõulisena.

Niivõrd immuunne ravikunst hakkas levima tänu Hippokratesele (u 460 – u 370 eKr) omistatud traktaadile 

Inimese olemusest

 (tlk Kaarina Rein). Selle IV peatükis väidetakse, et inimene koosneb neljast komponendist, milleks on veri ja lima ning kollane ja must sapp. Nende tasakaal (eukraasia) inimkehas tagab tervise, tasakaalu puudumine (düskraasia) tekitab haigusi. Mõnes meditsiinitekstide kogumiku 

Corpus Hippocraticum

 kirjutises on siiski räägitud vaid kahest kehavedelikust: talvel võimutsevast limast ja suvel jõudu koguvast kollasest sapist. Aastaaegade kõrval mõjutavad kehavedelike teket ja tasakaalu veel inimese vanus, geograafiline piirkond ja füüsiline tegevus. Ladinakeelse sõna 

humor 

(ʻniiskus, vedelik’) järgi sai teooria nimeks humoraalpatoloogia. Hippokratesele omistatud teooriat arendas edasi õpetuseks neljast temperamendist (lad k 

temperamentum 

— ʻõige segu, paras mõõt’) keiser Marcus Aureliuse ihuarst ja tuntuim Rooma arstiteadlane Galenos (129 – u 200 või u 216 pKr). Suuresti Galenose kirjutiste mõjul jäigi humoraalpatoloogia haiguste olemuse õpetusena püsima sajanditeks ja kummutati lõplikult alles 19. sajandil rakuteooria tekkides.