Hippokratese büst Foto: Shutterstock
Niivõrd immuunne ravikunst hakkas levima tänu Hippokratesele (u 460 – u 370 eKr) omistatud traktaadile Inimese olemusest (tlk Kaarina Rein). Selle IV peatükis väidetakse, et inimene koosneb neljast komponendist, milleks on veri ja lima ning kollane ja must sapp. Nende tasakaal (eukraasia) inimkehas tagab tervise, tasakaalu puudumine (düskraasia) tekitab haigusi. Mõnes meditsiinitekstide kogumiku Corpus Hippocraticum kirjutises on siiski räägitud vaid kahest kehavedelikust: talvel võimutsevast limast ja suvel jõudu koguvast kollasest sapist. Aastaaegade kõrval mõjutavad kehavedelike teket ja tasakaalu veel inimese vanus, geograafiline piirkond ja füüsiline tegevus. Ladinakeelse sõna humor (ʻniiskus, vedelik’) järgi sai teooria nimeks humoraalpatoloogia. Hippokratesele omistatud teooriat arendas edasi õpetuseks neljast temperamendist (lad k temperamentum — ʻõige segu, paras mõõt’) keiser Marcus Aureliuse ihuarst ja tuntuim Rooma arstiteadlane Galenos (129 – u 200 või u 216 pKr). Suuresti Galenose kirjutiste mõjul jäigi humoraalpatoloogia haiguste olemuse õpetusena püsima sajanditeks ja kummutati lõplikult alles 19. sajandil rakuteooria tekkides.
Avalehele
0 Kommentaari