Jüri Allik üritab näidata, et viimase 25 aasta jooksul on Eesti teadust kõige rohkem mõjutanud kaks hoovust. Foto: Raivo Tasso

Endine haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski pidi hiljuti küllap suure üllatusega tõdema, et Eesti teaduse rahastamise olukord on üsna nukker. Üldiselt saadakse aru, et probleemid ei ole rahastamise süsteemis endas, vaid selles, et eelarve tegijad ei taha kuidagi teaduse real olevat numbrit suurendada. Miks see nii on? Jüri Allik üritab näidata, et viimase 25 aasta jooksul on Eesti teadust kõige rohkem mõjutanud kaks hoovust. Üks neist kandis Eesti teaduse ühest tsivilisatsioonist teise — väike osa maailma kõige ebatõhusamast, sovetliku taustaga teadusest on jõudnud maailma teaduste juhtgruppi. Võrdlemisi lühikese ajaga on Eesti teadus oma mõjukuselt järele jõudnud maailma juhtivatele teadusriikidele ja isegi ette läinud sellisest teadushiiglasest nagu Jaapan. Teine hoovus, millega Eesti teadus on pidanud viimase veerandsajandi jooksul võitlema, on poliitikute raugematu püüd teadust riigistada. Kui teaduse allutamine bürokraatlikule kontrollile on suuresti õnnestunud, siis teaduse rahastamise pool on täiesti läbi kukkunud. Eesti teaduse kiire kasv viimase 5–6 aasta jooksul on tõeline ime, aga poliitikutel on kõik võimalused see edulugu ära suretada.

***

Filosoof David Lewis (tlk Anto Unt) väidab uskuvat, et leidub veel teisi võimalikke maailmu peale selle, mida meie juhtumisi asustame. Uskumus põhineb üldtunnustatud tõel, et asjad võinuks olla teisiti, kui nad on. Selle võib tavakeelde ümber sõnastada ka nii: leidub palju viise, kuidas asjad võinuks olla, lisaks sellele viisile, kuidas nad on. Ja omakorda — neid entiteete, mida võiks nimetada „viisideks, kuidas asjad võinuks olla“, eelistabki autor nimetada „võimalikeks maailmadeks“. Kuid võimalike maailmade realismi ei tohi samastada keeleliste entiteetidega. Võimalikud maailmad on, mis nad on, ja ei midagi muud. Kui küsitakse, mis laadi asjad nad on, siis ei saa anda vastust, mida küsija arvatavasti ootab: pakkuda välja, kuidas taandada võimalikke maailmu millelegi muule. Saab üksnes paluda tal tunnistada, et ta teab, mis laadi asi on meie tegelik maailm, ja seejärel talle selgitada, et teised maailmad on samuti seda liiki asjad, mis ei erine mitte laadi poolest, vaid selle poolest, mis seal toimub. Teiste maailmade asukad võivad tõeselt nimetada oma maailma tegelikuks, kui nad peavad „tegeliku“ all silmas sedasama mis meiegi; sest tähendus, mille me anname „tegelikule“, on niisugune, et mistahes maailmas i osutab see maailmale i endale. „Tegelik“ on indeksiline, just nagu „mina“ või „siin“ või „praegu“: selle osutus oleneb lausungiolukorrast, nimelt maailmast, kus lausumine aset leiab.

***

Seevastu nimetab Robert C. Stalnaker (tlk Henrik Sova) Lewise doktriini võimalike maailmade äärmuslikuks realismiks, soovides samas kaitsta mõõdukama võimalike maailmade realismi koherentsust — sellist realismi, mida võiks saada õigustada meie tavapäraste modaalsete arvamustega ja kaitsta kui ratsionaalsete toimijate tegevuste teooria alust. Autor selgitab, et tema kaitstud võimalike maailmade realismi vorm on realism selles mõttes, et selle järgi tuleb võimalikkuse kohta käivaid väiteid seletada võimalike maailmade kvantifitseerimise abil ja et mõned sellised väited on tõesed. Samuti selles mõttes, et see käsitleb võimaliku maailma mõistet alusmõistena selle seletamisel, kuidas me esitame maailma propositsioonilistes tegudes ja hoiakutes. Aga teisest küljest ei pea tema kaitstud mõõdukas realism võtma võimalikke maailmu maailma alusehitusse kuuluvana. Võimalikud maailmad pole teooria algmõisted mitte oma ontoloogilise staatuse pärast, vaid seetõttu, et teatud abstraktsioonitasandil teoretiseerimine on kasulik. Tasandil, kus ilmneb mõningate muidu erinevate tegevuste ühisosa. Stalnakeri võimalike maailmade mõiste pole metafüüsiline, kuigi selle mõiste üks rakendusi on anda metafüüsilisele teoretiseerimisele raamistik. See mõiste on formaalne või funktsionaalne, nagu näiteks ekstensionaalse kvantifitseerimisteooria semantikas kasutatav mõiste indiviid. Samamoodi pole võimalik maailm mõni kindlat liiki asi või koht. Teooria jätab võimalike maailmade loomuse lahtiseks, nii nagu ekstensionaalne semantika jätab indiviidide loomuse lahtiseks. Võimalikud maailmad on need, millega tõemõiste on suhestatud ja mida inimesed eristavad oma ratsionaalsetes toimingutes. Võimalike maailmade tunnistamine tähendab ainult selle nentimist, et nende toimingutel on kindel struktuur — struktuur, mida võimalike maailmade teooria aitab välja tuua.

***

Ravil Khair al-Din on seadnud oma artikli (algus eelmises numbris) eesmärgiks luua salafistliku terroriakti teoreetiline mudel, mis mõisteliselt erineb lääne vaadetest terrorismile ning võimaldab teisiti käsitada džihadismi liikumapanevat jõudu. Asi on selles, et pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi on Al Qaeda strateegia järsult muutunud. Džihadistide hulgas on ülekaalu saanud „individuaalse džihaadi“ kontseptsioon, mis tugineb uuele arusaamale, et terroristidel tuleb tegutseda süsteemsel alusel, aga mitte organisatsiooni skeemi järgi (nizam, la tanzim). Sellega luuakse eneseradikaliseerimise eeldused just ühe süsteemse idee alusel, mis peabki saama otsustavaks terroriakti kui taktikalise võtte valikul. Seejuures ei peeta artiklis terroriakti all silmas mitte ainult ekstremismi klassikalisi vorme (hoonete õhkimine, pantvangide võtmine, ametiisikute tapmine), vaid seda mõistet tuleb käsitada just vastupanule kutse kontekstis kui „individuaalse džihaadi akti“, s.t avaliku või põrandaaluse (relvastatud) võitluse käigus, kui see tekitab haavatavust, hirmu- ja abitustunnet. Käsitluse teoreetiliseks aluseks on vastandite paar zahir (ilmne, väline) ja batin (peidetud, sisemine), s.t vastandamise ja ühendamise mehhanism. Vaadeldes terroriakti kui teo allikaid, võib seda akti määratleda protsessuaalse üleminekuna revolutsioonilisest vaimust (peidetud, batin) tegevuseks (ilmseks, zahir). Sisemises elemendis mitte üksnes ei teostata ideoloogilist programmi, vaid ühtlasi on tegemist üleskutsega selle täideviimiseks (tahte kujundamine kui pürgimus eesmärgile), mis rõhutab kohustatust.

***

Enel Pungase, Kadri Tähe, Anu Realo ja Tiit Tammaru uurimusest selgub, et rahvuslikud erinevused kavatsuses välismaa kõrgkooli õppima minna on Eestis sügavad: venekeelsed noored on tunduvalt altimad Eestist lahkuma. Selle põhjuseks pole ei individuaalsed isikuomadused ega muud olulised indiviididega seotud sotsiaal-majanduslikud tegurid. Rahvuserinevused jäävad oluliseks ka siis, kui kõigi selliste tegurite mõju kõrvaldada. Teisisõnu, kui võtta kaks sarnasel majanduslikul järjel olevat noort, kelle vanemad on kõrgharidusega ja kes mõlemad on varem välismaal käinud, siis eestlasest noorel on märksa väiksema tõenäosusega soov pärast gümnaasiumiõpingute lõpetamist välismaa kõrgkooli õppima minna. Ühtlasi näitavad autorite uurimistulemused koolitüübi tähtsust: eesti õppekeelega koolide lõpetajatel on soov välismaal õpinguid jätkata väiksem kui vene õppekeelega koolide lõpetajatel. Kodumaa-armastus on vene õppekeelega kooli õpilastel palju väiksem ja nad on altimad Eestist lahkuma; gümnaasiumi lõpp ja õpingutee jätkamine on sobiv hetk selle plaani teostamiseks.

Ott Kurs on varem Akadeemias vaadelnud inimmasside rändeid Euraasias, pisut ka teistel mandritel ja peatub seekord Euraasia sisemusest läände suundunud turkidel, kes leidsid endale uue kodumaa Anatoolias ehk Väike-Aasias. Kuni 13. sajandi lõpuni kulges Väike-Aasia türgistumine aeglaselt. Seejärel hakkas protsess kiirenema, eriti sisealadel, mis olid nõrgalt helleniseeritud; ülemkiht võttis omaks turgi-pärsia kultuuri ja islami usu. Mongolite sissetungi ajaks olid Väike-Aasia endised rändkarjakasvatajad juba põhiliselt paiksed põlluharijad, osalt ka käsitöölised. 1299. aastal tekkis Ikonioni (Konya) Osmani suguvõsa sultanaat. Osmani impeerium saavutas suurima ulatuse ja võimsuse tipu 16. sajandi teisel poolel, kuid peagi tuli hakata Euroopast tagasi tõmbuma, alates 19. sajandist ka mujalt. Impeerium varises kokku Esimeses maailmasõjas. Alanud võitluses Türgi riigi taassünni nimel olid türklastele kõige tõsisemad vastased kreeklased, kes pidid aga 1922. aasta septembris Väike-Aasiast lahkuma. Šveitsis Lausanne’is peetud rahukonverentsi tulemusena kinnitati Türgile 1923. aastal tänapäevased piirid, v.a 1926. a kehtima hakanud eraldusraja kulg Mosuli piirkonnas ning juulis 1939 Prantsusmaaga sõlmitud lepingu alusel Türgiga liidetud Hatay sandžakk. Novembris 1923 kuulutati Türgi pealinnaks tollal 25 000 elanikuga Ankara.

Arvustuste osas vaatleb Leo Luks Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari filosoofiatõlgendust (tlk Anti Saar) ning Indrek Paavlelt avaldame Olev Liiviku doktoriväitekirja (Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940–1953) tutvustuse.

***

H. L. Hixi luuletusi on tõlkinud Jüri Talvet ja Lauri Pilter. Absurdimeelsed joonistused tegi valmis Jasper Zoova.

***

Nagu tavaks, ilmuvad numbri lõpus järjejutuna (45. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR