Akadeemia nr 1 tutvustus – põlevkivist fenomenoloogiani
Päike hakkab ennast vargsi kõrgemalt kehtestama, kuid meie sööstame Ameerika romaani- ja novellikirjaniku Sarah Orne Jewetti (1849–1909) novelli nautides kohe juunikuusse. Sarah Orne Jewett kuulub 19. sajandi lõpul levinud regionalistliku ehk „kohaliku koloriidi“ kirjanduse tuntumate autorite hulka ning esindab ka samal ajal õitsele puhkenud naiskirjanduse traditsiooni. Lauri Pilteri tõlgitud ja järelsõnaga varustatud „Hõbehaigur“ (1886) on Jewetti kõige tunnustatum ja kanoonilisem novell. 1960.–1970. aastatest peale on selle kohta kirjutatud loendamatul hulgal kirjandusteaduslikke käsitlusi. Jewettile on ette heidetud sentimentaalsust ja liigset romantikat. Samas hinnatakse tema loomingus väiksuse ilu ja lihtsuse võlu, looduslähedust ja naiselikku loomupära, milles avaldub inimsus kõige vahetumal kujul. Innukamad kriitikud tõlgendavad „Hõbehaigrut“ kui pisikest kasvatusromaani — lähenemine, millega võivad kaasneda mitmesugused filosoofilised, teoloogilised, feministlikud ja keskkonnateadlikud vaatepunktid. Igatahes kätkeb see looke märksa rohkemat, kui tekstimahu järgi eeldada võiks.
*
Tundliku Ameerika kirjasõna juurest viib Erki Tammiksaare ajaloouurimus põlevkivist meid Eesti maapõue šahtidesse. Selgub, et esimest korda räägiti põhjalikumalt Eestimaa kubermangus Ungern-Sternbergile kuulunud Kohala mõisa maadelt leitud põlevkivist ja selle kasulikest omadustest Peterburi Vabamajanduse Seltsi ettekandekoosolekul 28. märtsil 1789. aastal. Esimeseks Eesti põlevkivi koostise uurijaks tuleb nüüdseks teadaolevate andmete põhjal pidada Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemikut Gottlieb Georgit (1729–1802). Keemikuna oli küll Georgi selgitanud (1792. a) põleva kivi (brennbarer Stein) kasulikke omadusi — et sellest saab kuumutamisel (utmisel) toorõli ning et sellega saab ahjusid kütta ja tsementi toota —, kuid Vene impeeriumi koosseisus olevas põllumajanduslikus Eestimaa kubermangus ei tekitanud põleva kivi avastamine vähimatki reaktsiooni. Vastupidi, Georgi uuringud unustati. Polnud ju Eestis toona mingit tööstust, polnud ülikooli ega teadlasi, keda avastus võinuks paeluda. Esimeseks sihiteadlikuks põlevkivi kasutajaks Eestis on osutunud Kukruse mõisnik Robert von Tolli (1802–1876). Ta kaevandas aastas umbes 3000 puuda (50 tonni) põlevkivi kui paekivi kõrvaltoodet. Põlevkivi kasutas ta seejuures vähesel hulgal segamini puudega kaminakütteks ning oma viinavabriku ahju kütmiseks. Vene impeeriumis hakkas keemiatööstus üha rohkem arenema alles 19. sajandi viimasel kümnendil. Põlevkiviluuret hakati tegema 20. sajandi esimese kümnendi lõpus. 1913. aastal ilmusid Peterburi tehnoloogiainstituudi õppejõu Leonid Fokini (1881–1937) uurimistulemused. Just Fokin oli seni teadaolevalt esimene teadlane, kes püüdis välja selgitada põlevkivi orgaanilise aine päritolu ja seostas selle veetaimede jäänustega. Piltlikult öeldes tegi Fokin revolutsiooni, sest viis teadmise põlevkivi geneesist võrreldes 18. sajandist pärit ettekujutusega hoobilt 20. sajandi teaduse tasemele. Tema artikkel aitas oluliselt kaasa Eesti põlevkivitööstuse loomisele 1916. ja 1917. aastal. Väljavaade rajada Eestisse põlevkivitööstus oli helge, küll polnud seda aga ei sõjaline ega poliitiline olukord Venemaal 1917. aasta algul: Veebruarirevolutsioon, keisri lahkumine troonilt, Ajutise Valitsuse ametisseastumine. 1917. aasta septembriks oli poliitiline ja sõjaline olukord Venemaal juba katastroofiliseks muutunud ja põlevkivi masskaevandamiseni ei jõutudki. Milliseid muudatusi tõi Eesti Vabariik, sellest saab lugeda järgmises numbris.
*
Kui võtta arvesse, et Vene söefirmad said Eesti „põleva kivi“ uurimiseks uut ärgitust Jõhvi ministeeriumikooli õpetaja Wilhelm Johansoni artiklist (1897. a), siis pole üleliigne taas kord rõhutada, et meie käekäik on sõltunud suuresti kooliõpetajatest ja nende ettevalmistamisest, millest aga Lõuna-Eesti puhul kirjutab põhjalikumalt Vello Paatsi. Aegade jooksul on meil koolmeistreid ette valmistatud mitmel viisil, näiteks koolmeistrist isa või kirikuõpetaja poolt, samuti kihelkonnakoolis, ent selle kõige tõhusamaks vormiks on vaieldamatult olnud õpetajaks koolitamine seminarides. Lõuna-Eestis pikka aega küla(valla)koolmeistreid seminaris ette ei valmistatud. Alles 1873. aastal avati Tartus Liivimaa rüütelkonna rahastatud kaheaastane eestikeelne vallakoolmeistrite seminar, mida kutsuti selle direktori järgi ka Hollmanni seminariks. Friedrich Hollmann (1833–1900) töötas varem Rõuge koguduse kirikuõpetajana ja pärastpoole Liivimaa kindralsuperintendandina. Tartu seminaris järgiti Preisi õpetajate seminaride (eriti Karalene) õppetööd, distsipliini. Seminari kasvandikest sirgusid uue põlvkonna kooliõpetajad, kes said nii kaasaegsed teoreetilised teadmised kui ka praktilise oskuse õpetada vallakooli aineid metoodiliselt, valdasid vene ja saksa keelt. Aastatel 1875–1887 lõpetas seminari 142 poissi. Ühe koolmeistri ettevalmistamiseks kulus umbes 700–800 rubla. Eksternina sooritas seminari juures vallakoolmeistri eksami 182 inimest. Seminari tegevuse lõpetas venestamise taastulek, mis muutis seminaride alluvust, õppekeelt, konfessionaalsust jm. Liivimaa rüütelkond tegi küll katset säilitada senine koolisüsteem, kuid läbirääkimised osutusid asjatuks ja rüütelkond sulges vallakoolmeistrite seminarid Tartus ja Valgas, lõpuks ka kihelkonnakoolmeistrite seminari Valgas. Emakeelne kooliõpetajate ettevalmistamine katkes Liivimaal kuni Eesti ja Läti Vabariigi tekkeni.
*
Edmund Husserl (1859–1938) oli Vikipeedia andmetel keskpärane õpilane, kuid ometi sai temast fenomenoloogia rajaja ning möödunud sajandi ja käesoleva aja mõjukamaid filosoofe. Fenomenoloogia on filosoofia suund, mis uurib seda, kuidas esemed on meile kogemuses antud, laskumata metafüüsilistesse spekulatsioonidesse näiteks selle üle, kas materiaalsed asjad on olemas meie kogemusest sõltumatult või mitte. Kristjan Laasiku tõlgitud katkendis tegeleb filosoof materiaalse asja olemuse määratlemisega. Ta kirjeldab, kuidas asi konstitueerub kogeva mina pidev-ühtses meeleliste kaemuste mitmekesisuses, eri astmete „meelteasjade“ mitmekesisuses: skemaatiliste ühtsuste, reaalsete seisundite ja eri tasandite reaalsete ühtsuste mitmekesisustes. Seejärel tuleb ilmsiks, et materiaalsete asjade kui aistheta tunnusjooned, nii nagu nad kaemuslikult kellegi ees seisavad, on sõltuvuses kogeva subjekti tunnusjoontest, on seotud ihu [der Leib] ja „normaalse meelelisusega’’. Esmajoones on ihu igasuguse tajumise vahend, ta on tajuorgan, ta kuulub paratamatult igasuguse taju juurde. Ja peale oma eripära orienteerumistsentrina on ihul aistingute konstitutiivse rolli tõttu tähendus ruumilise maailma ülesehitusele.
*
Ka tõlkija ise keskendub oma artiklis Husserli tajufilosoofiale, visandades tõlgenduse, milles Husserli käsitlust asjade konstitueerimisest ehk antusest tajus on selgitatud täitumistingimuste mõiste kaudu. See mõiste puudutab seda, mida on vaja, et kogemus, mis meil parajasti on, jätkuks ootuspärasel viisil. Kui näen mõnd eset, näiteks tennisepalli, siis on mul mitmesugused ootused selle suhtes, mismoodi see tennisepall välja näeb, kui ta kätte võtan ja teda teisest küljest vaatan, või kui keegi tennisesaalis tuled sisse lülitab või selle tennisepalli nägemise asjaolud mingil muul viisil muutuvad. Selliste tajuootustega ongi paika pandud tajukogemuse täitumistingimused, mis määravad, millal meile saab kogemuse jätkudes osaks täitumine ja millal hoopis pettumine. Tõstes esile täitumistingimuste mõistet, esitab autor Husserli fenomenoloogiast tõlgenduse, mille kohaselt see taotleb inimolukorra mõistmist ta eri aspektides ja võimalikkustes, ent ka maailma mõistmist sellisena, nagu me temaga kogemuses suhestume. Ühtlasi püüab Laasik täitumistingimuste mõistet esile tõstes vastandada Husserli tajukäsitlust teistele tänapäeva tajukäsitlustele. Ta väidab, et Husserli järgi on taju sisud täitumistingimused, pidades taju sisude all käibivas tähenduses silmas taju aspekti, mille kaudu meile tajus midagi esindatud on ja mille tõttu meie arvatavat tajuseisundit võib pidada kas edukaks ja õnnestunuks või mitte. Näiteks võib mul olla seisund, milles on esindatud tennisepall, ning see seisund on edukas, kui mu ees tõepoolest on tennisepall, ning edutu, kui see nii ei ole.
*
Janno Reiljani ja Ingra Paltseri eesmärgiks on välja tuua avaliku sektori osa innovatsioonisüsteemi kujundamisel ja selle toimimise kindlustamisel. Selleks on autorid püstitanud järgmised uurimisülesanded: 1) selgitada avaliku sektori innovatsiooniprotsessidesse sekkumise põhjusi ja probleeme, 2) avada innovatsioonisüsteemi olemus ja pakkuda välja uus terviklik riigi innovatsioonisüsteemi mudel, 3) analüüsida uuringute põhjal innovatsioonipoliitika valdkondade olemust ja struktuuri. Reiljan ja Paltser püüavad luua aluse innovatsioonipoliitika ja selle valdkondade rahvusvaheliseks võrdlevanalüüsiks, et selle alusel hinnata Eesti valitsussektori osa riigi innovatsioonisüsteemi arendamisel.
*
Arvustuste osas analüüsib Tõnu Tannberg Peeter Kaasiku väitekirja Nõukogude Liidu sõjavangipoliitikast Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel.
*
Illustratsioonid pärinevad tegevus- ja maalikunstniku Hando Tamme varasalvest.
*
Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (20. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
Kokkuvõtte koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude
