Staar laulis ligi kaks ja pool tundi järjest, olgu laval või siis saalis publiku hulgas lillekuhilaid nopides.

Nagu omal ajal Edith Piaf täidab Pugatshova ainuüksi oma lauludega lugusid jutustades suure lavalahmaka. Läbi õhtu ühes mustas kleidis, ei tantsutüdrukuid ega välist tingel-tangelit.

Ta vaheldab uuemaid laule vanadega, kaevates igal kontserdil oma arvukate "leivanumbrite" hulgast välja jälle midagi uut. Ei "Arlekiinot" ega "Miljon punast roosi", seekord teenis braavohüüded varastest 1970-ndatest ka Võssotski ja Vlady plaadilt tuntud "Beda".

Täpsus, millega Pugatshova saali peos hoiab ja meel-olusid valitseb, võiks paljud näitlejad kadestama panna. Ta vahetab emotsioone kui teatrimaske. Vaid hetk ja publik jääb hinge kinni pidades kuulama mõnd tema hingekäristavat hümni armastusele. Hetk hiljem paneb Pugatshova saali kaasa laulma mõnele oma rahvalikest paladest. Publik neelab nii alla ka mõne uuema laulu, milles diiva on oma häält arendanud bluusiliku kõla poole. Ühes neist kandis vene rahvalaulu töötlus jõuliselt välja koguni "maailmamuusika" trendi.

Flirt publikuga kuulub Pugatshova kontserdi juurde. Laulu "Kutsuge daam tantsima" ajal sööstis terve rodu mehi staari lavale tantsitama. Keegi lilletoojatest ütles talle, et nende kolmeaastane poeg Andres tahab Allaga abielluda. Lauljanna vastas, et ärgu poiss kaotagu lootust: "Kui Kirkorov ennast halvasti üleval peab, lähen noorema juurde!"

Pugatshova rõhus kontserdil ka sellele, et tema sajand hakkab lõppema ja aeg on vähehaaval tagasi tõmbuda. Täissaal tõotas valjuhäälselt truudust oma ikoonile ka uuel sajandil.

Kontserdi lõppedes kogunes Linnahalli tagaukse juurde fänniparv, et veel napiks minutiks näha tähte, kes tumedate turvameeste vahel valgesse limusiini ja Tallinna öösse kadus.