Ameerika fotograaf pühitseb oma naist ja aasib plakatlikku kodumaad
Näituse peategelaseks on kunstniku naine Kriszta Maher-Zsitvay, ungarlannast kaunitar, kelle naeratav pale kordub mitmel eri moel pildist pilti, pöördub eri rakursside alt vaataja poole, tõsineb aeg-ajalt, et siis jälle malbelt vaatajaga miilustada.
Õrna ja intiimset ilmete mängu katkestab aga hooti jõhkralt fotograaf ise kui nn armukade abikaasa, kes mehaaniliste manipulatsioonidega rebib ja räsib sulneid kujutisi, aheldab neid alamõõdulistena pisikestele jäistele terasplaatidele, kratsib ja käristab neile pikki haavu ning kannab kujutist ühest materjalist teise, moonutab ja ähmastab koopiamasinate rastriga ja jõnkadest suurendustest sündinud häguga.
Perekondlik afäär?
Sellest, et monogaamia idee illustreerimiseks on manipuleeritud naise kujutisega, saaks kena feministliku süüasja. Esiteks, miks peab just naine olema perekondliku seotuse metafoor? Teiseks, miks peab ta seda olema meesterahva tehnilisest tulevärgist sündinuna? Ehk siis üldistavalt: miks on naine letti löödud just nii, nagu mees heaks arvab?
Muidugi võib kunstnik pareerida väitega, et tegu on kitsalt perekondliku afääriga, mis ei kuulu kunstikriitilisele kommenteerimisele. See oleks aga magedavõitu taganemine kunstigaleriist, mis on alati eelkõige poliitiline võitlusväli ning vaid haruharva eraviisiliste pühenduste altar. Avalikus ruumis on inimese sugu samasugune poliitiline platvorm nagu näituseteema valikki. Ütled “oo, kaunis naine, poeem ebamaine”– ja juba peadki vastust andma naisõigusliku kohtukulli ees, sest igasuguste väärtushinnangute laialilennutamine võib osutuda seksistlikuks ahistuseks pildilt väljajäänute suhtes. Sellises ülepolitiseeritud ja korrektsusest värisevas atmosfääris on Maheri armastus oma naise vastu kui maamiin, mis ei taha küll midagi plahvatama panna, kuid ei soovi ka, et talle peale astutakse. Aga see selleks.
Maher kitkus Ameerikaga kana
Paari aasta eest tuli Maher välja suure Ameerika-avastamise fotoseeriaga “Ameerika polaroidid” – plakateid lõunaosariikide kiirteede äärest. Massikultuuri lihtne ja atraktiivne keel, mis tungib hetkega läbi auto tuuleklaasi ameeriklaste ajju, kannab alasti sõnumeid ameerikalikest väärtustest: “Tasuta kohv ja sõõrik Vietnami sõja veteranidele! Kuningas on elus! Kõrbetorm kestab veel! Ameerika enim pildistatud indiaanlane! Patule pole õigustust! Sõjamängud, relvad, laskemoon – lõbu igale eale! ” Lisaks veel hulgi vineerist kalendritüdrukuid, piisoneid, kauboisid ja indiaanlasi. Need on kultuurihoiakute liiklusmärgid, mis annavad nagu muuseas kaasa ka suhtumise Iraagi interventsiooni.
