Andres Dido - Eesti iseseisvuse isa sünnist möödus 150 aastat
Ometi pole Eesti vabariigi idee esmamainija seni leidnud väärilist kohta Eesti ajaloos. 1. septembril möödus 150 aastat Andres Dido sünnist.
Andres Dido isikus on ühendatud lausa kolm etappi Eesti rahvuslikus liikumises: ta oli Carl Robert Jakobsoni kaasvõitlejana aktiivne ärkamisajal; tal oli oluline roll 1905. aasta sündmustes; ja aastast 1918 aitas ta tõhusalt kaasa iseseisvale Eesti vabariigile liitlasriikide tunnustuse saavutamisele.
Teadaolevalt on Andres Dido esimene, kes pani juba 1882. aastal kirja Eesti vabariigi idee ja kandis selle, oma aja kohta tavatu mõtte eest ka küllalt karmi karistust: ta arreteeriti Vene impeeriumi vastase meelsuse pärast, pandi vanglasse ja saadeti asumisele, seejärel sai temast aga Eesti esimene poliitiline pagulane. Olles küll aastakümneid eemal kodumaast, ei väsinud ta seismast oma maa ja rahva õiguse eest vabadusele.
Koolitee
Andres Dido – ehk Ti(i)do, nagu ta nimi kirikuraamatus kirja on pandud – sündis 1855. aasta 1. septembril (vkj 20. augustil) Helme kihelkonnas Riidaja vallas Toosi talus rentnik Hendriku ja tema naise Mai esimese pojana. Varsti soetasid vanemad Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Ilvese talukoha ja kinnisvara ka Tartu linnas, mis võimaldas kuueteistkümneaastasel Andresel astuda Tartu gümnaasiumi, tol ajal läbi ja lõhki saksa kooli. Hakanud gümnaasiumist alates kasutama perekonnanime Dido, ongi ta ajalukku läinud rohkem selle nimega.
Koolis sai ta õppida kolm aastat ja oli sunnitud seejärel lahkuma – kooli juhatajaga tekkinud erimeelsuste pärast. Seejärel elas ta vaheldumisi kodutalus ja Tartus, töötas koduõpetajana Riias, kuni sai 1882. aastal Johann Köleri kaasabil koha Peterburi keiserlikus avalikus raamatukogus ja plaanis selle kõrval oma haridusteed jätkata. Saatus tahtis aga teisiti.
Jakobsoni pooldaja
Dido oli tulihingeline Carl Robert Jakobsoni poolehoidja, tegi kaastööd Viljandis väljaantavale Sakalale ja ka teistele ajalehtedele. Lisaks oli ta juba 1877. aastal astunud Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Seal esines ta ettekandega “Ajaloo kasust”, milles rõhutas, et vabaduse kättevõitmiseks tuleb ajalugu tunda rahvuslikust seisukohast.
Dido tegeles kirjanduse, sealhulgas Puskini ja Gogoli tõlkimisega, alustas võõrsõnade leksikoni koostamist, samuti oli ta Eesti Aleksandrikooli loomise innukas toetaja.
1881. aasta veebruaris käis ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esindajana koos Jakobsoni, Miti, Raudsepa ja Tootsiga Riias Liivimaa põllumeeste kongressil. Seal puhkes saksakeelse ja
-meelse osavõtjaskonna hulgas skandaal, kui Märt Mitt mõisa-omanikele vastulausega esinedes tõendas teorendi varjatud kujul säilimist Liivimaal ja vähe sellest – pidas kõne eesti keeles!
Kirja saab “Eesti vabariik”
Gümnaasiumis oli Andres Dido sõbrunenud Kaave mõisaomaniku poja Moritz Ernst Heinrich Barkiga, kes läks hiljem välismaale õppima ja hakkas 1882. aastal Genfis välja andma poliitilist kuukirja Der Baltische Föderalist, kus propageeris sotsialistlikke vaateid ja Läänemeremaade lahkulöömist Venemaast.
1882. aasta augustis, kui ametivõimud panid Andres Dido kodus Ilvese talus toime läbiotsimise, leidsid nad hulga keelatud kirjandust, sealhulgas Barki saadetud Balti Föderalisti numbreid. Läbiotsijate tähelepanu köitis ka üks Andres Dido enda luuletus “Esti sõalaul”. Luulekunstilisest seisukohast ei olnud see küll teab mis suursaavutus, kuid luuleridades avanes autori maailmavaade, mis oli oma aja kohta enam kui tähelepanuväärne:
Kõik Eesti riigi vaenlased
on haganate sarnased / /
Ja päike paistab meie eel
ja Eesti vabariigi peal.
Nendes stroofides ongi esimest korda kirja pandud mõisted “Eesti riik” ja “Eesti vabariik”, mis näitavad autori maailmavaatelist radikaalsust ja poliitiliste suundumuste erakordset ettenägelikkust.
Andres Dido oli visionäär, ütleks tema kohta moodne juhtimisteoreetik. Eesti kultuuriloo tundja peaks aga teadma: Juhan Liiv ei ole esimene ega ainus Eesti riigi prohvet – Andres Dido ettekuulutus oli paari aastakümne võrra varasem. Kuna sisuliselt oli tegemist Romanovite monarhia vastu suunatud ja Vene impeeriumist lahkulöömisele üleskutsuvate mõtetega, andis see tsaarivõimule aluse süüdistada kahtlast lektüüri lugevat “Sõalaulu” autorit riigivõimu kukutamise kavas, mis tõi kaasa kahe aasta ja kaheksa kuu pikkuse eeluurimisvangistuse, esialgu Tartus ja seejärel Riia keskvanglas, millele järgnes kodumaalt väljasaatmine. Kahetsusväärne on asjaolu, et Eesti Kirjameeste Selts oli sunnitud kustutama “mässaja” Andres Dido oma liikmete nimekirjast.
Asumiselt Genfi ja Pariisi
Andres Dido valis enda väljasaatmise kohaks Kaasani, sest lootis sealses ülikoolis edasi õppida. Esialgu suurtes ainelistes raskustes vaevelnud mees sai Mihkel Veske eestkostmisel lõpuks koduõpetaja koha de Cornetite perekonda. Kui de Cornetid 1888. aastal Venemaalt Sveitsi kolisid, läks Dido ühes nendega. Alles Genfis õnnestus tal jätkata poolelijäänud haridusteed: 1891. aastal lõpetas ta sotsiaalteaduste litsentsiaadina ülikooli.
Genfist läks Dido edasi Pariisi ja elas Montmartre’il Ramey tänava ühes katusekambris. Pariis jäigi Dido koduks kuni elu-päevade lõpuni, kuigi vahepeal elas ta lühikest aega ka Londonis. Elatist teenis ta rahvaülikoolis sekretäri ja raamatukoguhoidjana, samuti keeletundide andmisega.
Hiljem pagulasena Pariisi saabunud Ferdinand Kull kirjutab Didost: “Tema keelteoskus oli fenomenaalne; kõnelemata eesti keelest, mida ta kauase kodumaalt eemalolemise järel siiski ühegi võõra aktsendita rääkis, valdas ta veel põhjalikult vene, saksa, prantsuse ja inglise keelt, kuid mõistis ka hispaania, itaalia, norra, rootsi ja taani keelt sedavõrd hästi, et nendes võis tunde anda. Neid oli tal mõni päev tükki kümme, vahel koguni iga tund ise keeles.”
Kultuurikontaktide alusepanija
Andres Dido oli üks Eesti-Prantsuse kultuurikontaktidele alusepanijaid. Ta tegi kaastööd Prantsuse sotsialistlikele, aga ka teaduslikele väljaannetele. Nii tutvustas ta prantsuskeelsele lugejale ajakirjas “Revue des traditsions populaires” eesti rahvaluulet, rahvaluule kogumist ja kogujaid, F. R. Kreutzwaldi ja “Kalevipoega”, tehes viimasest prantsuskeelse kokkuvõtva proosatõlke.
Kaastööd saatis Dido ka kodumaale – Olevikule ja Uudistele, eriti aga Konstantin Pätsi toimetatud Teatajale. Väliskirjasaatjana esines ta pseudonüümi all A. Tulevik või ka A. T., tutvustades Prantsuse elu-olu, kultuuri ja majandust, aga ka rahvusvahelisi suhteid ning riigipoliitilisi ja õiguslikke teemasid. Viimastes valdkondades on Dido meie ajakirjanduses üheks teerajajaks.
Pariisi eestlaste ristiisa
Andres Dido oli 20. sajandi alguses Pariisis tekkinud eestlaste koloonia keskne kuju. Ta oli Pariisi tulnud eestlastele “risti-
isaks”, kes abiks nii nõu kui ka jõuga, oli siis tegemist kunstnike, üliõpilaste, kirjanike või poliitiliste pagulastega. Ta on patroneerinud kunstnikest Aleksander Tassat, Nikolai Triiki, Eduard Taskat, Konrad Mäge, Jaan Koorti, lauljatar Aino Tamme, kirjamehi Ado Grenzteini ja Friedebert Tuglast, samuti “mässumehi” ja üliõpilasi Ferdinand Kulli ning Karl Robert Pustat ning veel paljusid teisi. 1904. aastal asutas Dido Pariisi Eesti Sõpruskonna, millest hiljem sai Pariisi Eesti Selts.
Õigus ilmus tsensuurivabalt
Kui 1905. aasta revolutsiooni järgsel ajal tsensuur kodumaal järjest valjemaks läks ning väljaanded, millele Dido oli kaastööd teinud, suleti, tärkas tal mõte hakata Pariisis kirjastama radikaalset tsensuurivaba lehte, et seda salaja Eestisse toimetada. Enda säästudest ja sõprade-mõttekaaslaste annetustest suutis Andres Dido ajavahemikus 1906–1908 välja anda seitse numbrit ajalehte Õigus. Eestikeelsel lehel oli ka prantsuskeelne alapealkiri “La Justice, journal esthonien”; seda trükiti Eestisse toimetamist silmas pidades õhukesele paberile.
Õiguse poliitiline programm oli radikaalne: tsarismi kukutamine ja vabariigi kehtestamine, kõikide demokraatlike õiguste maksmapanek, maa ümberjagamine harijatele jne. Selleks kutsuti eesrindlikke jõudusid ühinema, et alustada relvastatud võitlust isevalitsusega. Õigus paljastas väga otsekohese sallimatusega nii tsaarivõimu kui ka Eesti kohalikke reaktsionääre, kes püüdsid pärast 1905. aastat rahva vastu astudes ajalugu tagasi pöörata.
Kuigi Dido välja antud Õiguse esimese numbri tiraaz oli 3000 ja teistegi numbrite puhul ulatus vähemalt paari tuhandeni, on sellest tänaseks saanud rariteet: ainult üks seitsmenumbriline täiskomplekt asub Tartus ajalooarhiivis, suuremates raamatukogudes on vaid mõned üksiknumbrid.
Täitub unistus – Eesti vabariik
Kui 1918. aastal äsja väljakuulutatud Eesti Vabariik lähetas Pariisi oma välisdelegatsiooni Eesti iseseisvusele tunnustust nõutama, oli muidugi Andres Dido see, kes kõige jõuga lõpuks täitunud eluunistusele kaasa aitas.
Välisdelegatsiooni liige Karl Robert Pusta kirjeldab kohtumist vana tuttavaga üle mitmete aastate: “Dido oli nüüd 63-aastane mees, kuid väliselt mitte palju muutunud ja asus oma endises katusekambris rue Ramey´l. Ta tunnistas mind tükk aega läbi paksude prilliklaaside ja sõnas siis: “Näe, teie jälle siin! Kust te siis tulete ja kes te nüüd olete?” Kui vastasin, et esindan Eesti Vabariiki Prantsusmaal ja tulin teda kutsuma kaastööliseks, oli Dido väga liigutatud. “Või siis Eesti Vabariigi nimel . Tulen, muidugi tulen.” Ta ilmuski teisel päeval hotelli oma vanamoelises saterkuues, kinnastatult ja kõvakübar peas (1905. aastal kandis ta vaid torukübarat).”
Dido ei tundnud mitte ainult suurepäraselt prantsuse keelt, vaid ka mitmeid olulisi isikuid. Ta oli Prantsuse poliitiku ja ajaloolase Albert Thomas’ sõber ja kuulus tema eestvõttel Pariisis asutatud Rõhutud Rahvaste Komiteesse. Tänu sellele oli Didol võimalik pääseda välisminister Stephen Pichoni palge ette selgitama Baltimaade ja eriti muidugi Eesti taotlusi. Prantsuse poliitikud ei rutanud Eesti iseseisvumise toetamisega, kartes Venemaa killustamist ja ebastabiilsuse kujunemist Euroopas.
Poliitikute stagneerunud mõtteviis ärritas Andres Didod, ta kirjutas 1918. aasta 11. septembril saadik Thomas’le: “Omalt poolt ei ole ma iial küsinud ei härra ministrilt ega komiteelt muud kui seda, mida meie diplomaatilised esindajad ei ole väsinud küsimast kõigilt valitsustelt: Eesti iseseisvuse tunnustamist ja kindlustust, et liitlaste valitsused ei taha uuesti meie maad viia Vene ülemvõimu alla või aidata teda ära võtta.”
Karl Robert Pusta kirjeldab värvikalt Dido põhimõtete selget joont: “Didol olid säilinud head suhted prantsuse sotsialistidega ja kui rahvasaadik Albert Thomas, endine minister ja hiljem Rahvusvahelise Tööbüroo juhataja Genfis, asutas Pariisis oma Entente Socialiste, oli Dido selles sõbralikus organisatsioonis Eesti esindaja. Meie koostöö sobis hästi, kuigi tuli vahel pidurdada vana 1883. aasta revolutsionääri, kes oleks soovinud meie esildustesse Prantsuse valitsusele ikka rohkem “pipart” lisada. 1918. aasta sügisel olin kord Piip´i kutsel Londonis ja vaheajal oli Albert Thomas oma Entente´i delegatsiooniga käinud välisminister Pichon´i jutul. Seal oli siis Dido ministrile seletanud, et mingisugust kokkulepet ei saa olla Eestil ja teistel Balti rahvastel venelastega, kes tulevat lihtsalt tagasi tõrjuda nende etnograafilistesse piiridesse. See avaldus ei olnud vähemalt sel momendil mitte diplomaatlik ja jätsin Dido käreda memorandumi edasi saatmata tema suureks meelehärmiks.”
Paraku hakkas sel teguderohkel ajal Didol järjest enam tunda andma raske südamehaigus. Kui jaanuaris 1921 saabus liitlasriikide Eesti Vabariigi tunnustamine de iure, lebas Andres Dido haigevoodis, kus teda külastas saadik Pusta koos naise ja pudeli vahuviinaga: “Vana vabadusvõitleja rõõm oli tõesti suur ja ta kinnitas seda veel oma kirjas kaks päeva hiljem: “Teie külaskäik ei olnud mitte üksi meie kauaaegse sõpruse kinnitamine, vaid ühe vana vabadusvõitleja meeldetuletamine, kes on järele jäänud Eesti iseteadvuse ärkamisajast. Ah, mis ei annaks ma selle eest, kui nüüd kõik tolleaegsed kaaskülvajad oma rõõmupisarad minuga võiksid segada! Nüüd, kus see kõige suurem rõõm on mulle osaks saanud, võin ma rahus surra, Eesti saab igavesti vabalt elama.””
Andres Dido suri 1921. aasta 30. augustil, matused korraldas Eesti saatkond eesotsas Karl Robert Pustaga ja kulud kandis Eesti Vabariik. Hauale Pantini kalmistul paigutati plaat tekstiga: “Siin puhkab Andres Dido, vaba Eesti mees. Ta on oma isamaad palju armastanud. Sündinud Helmes 20. augustil 1855. Surnud Pariisis 30. augustil 1921.”
Ainult tänu Dido-sugustele erandlikele, oma ajast aastakümneid ees olnud meestele pidas järgmine põlvkond võimalikuks Eesti iseseisvuse ja vabariikluse ideid ning oli valmis neid teostama.
