ANDRES EHIN: Hasso Krulli eeposes saavad kokku müüdid üle maailma
Haare on tal üleilmne – teda võluvad nii indiaanlaste, polüneeslaste, kreeklaste, soomeugrilaste kui ka paljude teiste rahvaste müüdid.
Ma ei suutnud Krulli müüdiloomet käsitletava raamatu lehekülgedel kohe omaks võtta. Pealkiri “Meeter ja Demeeter” justkui meeldis. On ju esmapilgul Meeter kõige tehisliku ja tehnilise võrdkuju, inimeste täpsuskihu rahuldaja pealekauba. Demeeter, viljakusjumalanna, seevastu kehastab loodusjõudu, loovat ja sigivat alget, mida pole võimalik mõõta ega täpselt määratleda. Demeeter on mittemeeter.
##Aga kui järele mõelda, tekib ka mingi rahuldamatus seesuguse algasetusega. Kõige uuem meetri definitsioon lähtub ju huvitaval kombel seesugusest jumalikust mõistest nagu valgus: meeter on võrdne vahemaaga, mille valgus läbib vaakumis 1/299792458 sekundiga. Pealegi on asi nii, et ka sirge lõik, mis täpselt meetri pikkune ja mõlemast otsast piiriga tähistatud, ei ole sellegipoolest midagi piiratut, vaid sisaldab endas lõpmatuse: iga sirglõik kätkeb endas lõpmatu arvu punkte. Tegemist on introvertse ehk sissepoole pööratud lõpmatusega.
Meetri sõber on Krulli meelest Prometheus. Krull näib lähtuvat Kreeka müüdist, kus Prometheus astub tõepoolest vastu peajumal Zeusi tahtele. Aga maailmas on palju rahvaid, kes ei pea tuleloojat või tuletoojat jumalate vastaseks, vaid see funktsioon omistatakse jumalale. Meelevaldne tundus ka veeuputuse korraldamine Prometheuse poolt. Arusaamatuks jäi Prometheuse rahulolematus tuisuga, tuisu käsitlemine laiskleva veena – on ju tuisk tahke vee ehk lume nii virk liikumine, et virgemat enam olla ei saa.
Aga mida kauem Krulli raamatut lugesin, seda enam hakkas see meeldima. Sain aru, et pole mõtet kõiki Krulli ridu sel kombel lahata ja et luuleloo alguse teatav kohmakus on tingitud lihtsalt väikestest sisseelamisraskustest. Mida edasi, seda enam läksid lahti kõik Krulli toredad registrid. Alates 8. leheküljest saab Krull oma hääle juba päris ilusti lahti: ta vaim hakkab hingama, ta hingamine liigub ja luuletuul liigub koos hingamisega. Krulli vaim on nüüd otsekui Demeetri vaim, mida ta nõtkelt kirjeldab.
Mul on alati olnud väga suur usk Krulli võimetesse. Olen ikka arvanud, et see rikas ja mitmekesine anne saab kõigega hakkama. Paraku pole ma iga kord olnud niisama suures vaimustuses sellest, millistest võimalustest ta on kinni hakanud.
Ühtlasi ka sotsiaalne luule
Siinses luuleraamatus on ta osanud liikuda pidevalt edasi järjest lummavamal trajektooril. Krulli kujundimaailm areneb ennast lahti kirjutades järjest orgaanilisemaks. Järjest enam tuleb esile autori võime näha ühendusi ka pealtnäha ühendamatute asjad vahel. Ei sega üldist head muljet seegi, et Krull Uus-Meremaa bensujaama poest “didjeridood” ja “boomerange” otsib – neid toredusi on põhjust pigem Austraaliast otsida. Need pisiasjad ei loe midagi vaimustava tlingitite loo kõrval.
Raamatu esimeses osas, mis kannab pealkirja “Meeter”, on paljud leheküljed võetavad omaette luulepärlitena, kuigi on olemas ka niit, mis kõike ühendab. Ei teki siiski veel veendumust, et seda kõike kokku võiks eeposeks nimetada.
Lisaks nendele väärtustele, mida pakub paljudesse eri kultuuridesse kuuluvate müütide maagiline kokkumängitamine, tuleb ilmsiks veel rida teisi väärtusi – näiteks selgub Krulli suur sünteesivõime 1960-ndate aastate eesti luule vahendite kasutamisel ja oskus seda võttearsenali loovalt edasi arendada.
Krull luuletab värskelt ja sisendavalt ka igavestel luuleteemadel nagu aastaaegade vaheldumine. Kui ta leheküljel 19 toredasti päikest käsitles, olin ma juba kindel, et ega kuugi seekord tulemata jää. Ja pärast “sireliõite hingematvat suminat” ja mõnusat legendi sellest, kuidas inimesed oma suguosad said, jõuab kätte ka kuu kord.
Mulle on südamelähedane viis, kuidas Krull pidevalt ümber kehastub: kord on ta loodusrahva poeg – maoor, tlingit või Austraalia pärismaalane, kord on ta tänapäeva Eesti haritlane või Manhattani kaksiktorni asukas või Prometheuse vend Epimetheus, siis jälle vesi või tuli või mõni taevakeha. Just niisugune on mäng, mis kisub loomusunnil maagiliseks.
Kas siiski eepos? “Meetri” põhjal veel mitte. Aga “Demeetris” on Krull enda sedavõrd lahti kirjutanud, et tekib vaba ja kaunis kokkukuuluvus kõigi osade vahel. Nüüd juba veenab Krull lugejat, et tegu on tõesti eeposega.
On meeldiv tõdeda, et kõige muu kõrval on Krull osanud ühendada väärtusi, mis sisalduvad Kaplinski “Hinge tagasitulekus” ja Runneli “Ilusas maas”. Aga aeg on praegu hoopis teine. Krulli “Meetri ja Demeetri” taust on teine – kaksiktorni häving, uputused Euroopas, Aasia tsunami. Krulli luule pole mitte ainult müüdiluule, vaid ka sotsiaalne luule, lahenduste otsimine.
