##Raamatus “Aleksander II”, mis kannab väga päevakajalist alapealkirja “Venemaa lootuse ja terrori vahel”, tuleb koos 19. sajandi Venemaa reformijate ja riigikukutajatega mängu ka ajastu kirjandus, mis tollal väga erksalt poliitilistele muudatustele kaasa võbeles. Ehk siis aines, mida Radzinski hästi tunneb ja mida on raamatus isegi enam, kui Aleksandri elu iseloomustamiseks vaja oleks. Vene kirjanduslugu liigub selles osavalt jutustatud loos edasi taustana, aga ka põnevate hüpoteesidena.

Radzinski toob elulooraamatusse elegantse dramaatilise passaaĻina sisse isegi hüpoteesi Dostojevski surma põhjustest, sidudes kirjaniku kokkukukkumise Narodnaja Volja terrorirühmituse liikmete arreteerimisega. Sellised populaarteaduse tasemel olevad asjad on omal moel harivad ega võta ka pinget maha – selle eest oskab näitekirjanikukogemusega Radzinski hästi hoolt kanda.

Raamat ei jõua õige mitme meile siin Eestis tähtsa teadmiseni, mis Aleksander II-ga seondub. Radzinski mainib Soomet ja Poolat kui tsaari katsepolügoone omavalitsuse ja parlamentalismi alal, kuid heidab Soome, kus paljud reformid õnnestusid, kõrvale. Just Aleksandri ajal viidi sisse Soome rahaühik mark. Ja Helsingi Senati väljakul kõrguv Aleksandri kuju püstitati 1894. aastal soomlaste initsiatiivil. Mitmekultuurilisel Venemaal (kuhu kuulusid katoliiklik Poola, luterlik Soome, Balti erikorraga Eesti- ja Liivimaa ning lisandus Aleksandri ajal veel muhameedlik Kesk-Aasia), kus ametlikuks ideoloogiaks oli kolmjalg isevalitsus, õigeusk ja rahvuslus, olid tänaseni kestvad vastuolud mitmekultuurilisuse ja kolmjala vahel arutlusel terve 19. sajandi jooksul.

Autori dramaatilises jutustuses on Aleksandri morgaaniline abikaasa Jekaterina Dolgorukaja ning reformiteostaja armeenia päritolu krahv Loriss-Melikov sulaselged positiivsed kangelased ja oma loo huvides ta neis vigu ei otsi. Mis ei ole päris õige, sest nemadki olid inimesed ja ajaloos ei kukkunud neil kõik nii puhtalt välja, nagu Radzinski seda kirjeldab.

Huvitav on see, et vürstinna Dolgorukaja sai pärast abiellumist nimeks Jurjevskaja. Et sellised perenimed kannavad toponüümi, siis seostub Aleksandri naine, keda keiser tahtis Radzinski sõnul keisrinnaks tõsta, Tartuga, sest teist Jurjevit Venemaal ei olnud. Miks see oli nii?

Viljaka Radzinski värskeim raamat on eesti lugejani toodud harukordselt kiiresti. Samas on raamatus Varraku kohta ebatavaliselt palju näpuvigu. Niisama harjumatu on näha vene raamatukultuuri kuuluvaid eesnime-tähti, mis seejuures esinevad raamatus ilma selge süsteemita.