Andrus Joonas sõpradega Hobusepeas ja Draakonis

Hobusepea ja Draakoni ga-leriis avatakse homme Andrus Joonase kureeritud teemanäitus “Rehabilitatsioon”, mis kokku pandud peamiselt Pärnu Academia Non Grata kunstnike töödest.

See vajutab näitusele ka oma pitseri. Asi pole ainult ennastpiitsutavates performance’ites, mis on kujunemas pärnakate kaubamärgiks ja mis homsetki avamist saab kaunistama. Pärnu on linn, kus otsival kunstnikul puudub sotsiaalne ja institutsionaalne dimensioon. Vehivad seal nagu tummad leilis, lootuses, et mõni linnaisa viskab aeg-ajalt mõne kopika või mõni ametiühing on vahelduseks ka nende poolt.

Sellest tõrjutusest on sündinud teatavat sorti kuri autism, millele tuleb anda vaid võimalus ja see prahvatab räigetes lavastuslikes väljaastumistes ning sadomasohhistlikus kunstiproduktsioonis. Vaatamata välisele vaegsotsiaalsusele on sel kunstil ometi kindel tähendus – ta kaardistab kunstniku positsiooni ühiskonnas.

Hea ja õpetliku peatüki kunstniku arenemisest läbi mitme aastakümne ja stiili annab Leo Lapini graafika väljapanek Draakonis. Vana hea seeria “Naine ja masin”, siis muidugi tema liitpopi seeria sirbi ja vasaraga ning lõpetuseks porno-

graafia korduvad kohtumised Malevit‰iga. Mäletan, et viimane seeria ‰okeeris mind hirmsasti omal ajal. Nüüd enam mitte. Ju siis on üks meist vahepeal muutunud.