Kõige uhkem olen ma selle perioodi vilistlaste üle. Kui ikka tööandja – teletöötaja, koolijuht, vallavanem või oma valdkonna tipptegija – kiidab sinu kunagist tudengit, tekib soe tunne südamesse. Samamoodi tekib hea tunne, kui näed tegelast, kes alles astus kooli, juba õppejõuna toimetamas omas majas. Hakka või koolkonna jõusse uskuma.

Kõige õnnetum olen vast selle üle, et ei õnnestunud välja arendada kultuuriakadeemiast õppivat organisatsiooni, kus kõik asjaosalised näevad tervikpilti, enda ja üksteise tegude laiemaid tagajärgi ning oskavad analüüsi abil häid/kasulikke suundumusi teadlikult võimendada ning kahjulikke maandada. Võib olla olen ma ülekohtuselt nõudlik.