----

Barbi Pilvre, kriitik

Kultuuriajakirjaniku kohta kasutatud nimetus – kultuuri pudelikorjaja on minu jaoks üks "Yuppiejumala" säravamaid leide inimeste kohta, kes ise midagi originaalset ei loo, aga soojendavad ennast võõraste sulgede hiilguses. Kultuuriajakirjanikud, sealhulgas ka mina, tundsid end selles väljendis massohhistlikult naudeldes ära. Alljärgnevalt niisiis pudelikorjaja vaatepunkt suurkuju uuest teosest.

Kenderi "Yuppiejumal" on ootuspäraselt tugev jätk "Iseseisvuspäevale". Kenderi voorused minu arvates on: hea ainetundmine, ajastule olemuslikud teemad, täpne keelekasutus, oskuslik detailivalik, intensiivsus, arrogantsus.

Kender on kirjanik-turustaja. Pean seda üheks ta suurimaks vooruseks. "Iseseisvuspäeva" ilmumine oli uus sõna marketingis: nii ei ole Eestis varem ühtki raamatut müüdud. (Usun visalt seda, et raamat ei müü end ise, seda tuleb müüa.)

"Yuppiejumala" presentatsioon toimus Ühispanga tornis Hennessy konjakiga. See koht ja esitluse publik: pankurid ja Loomingu toimetus ühes ruumis on märk sellest, et Kender on ületanud lõhe vaimu ja rahamaailma vahel (neid kirjanikke pole palju).

Mis mind häirib Kenderi uue teose juures: liigne pretensioonikus, hoogsale loole igavikulise mitmetähenduslikkuse külgepookimine. Vanatestamentlik nimede sümboolika Eva, Mada, Siffer ja Jaffa, reklaamimaailma absolutiseerimine, reklaamifirma juhi samastamine jumala Jahvega, paradiisist väljaajamine jms. Näib, et Kender lähtub seisukohast, et ega küll küllale liiga tee.

Mis puutub jumalatesse, siis mulle piisanuks sellest, kui raamatus oleks esinenud vaid mahla- ja puuviljareklaamidest tuttav Del Monte Man, kelle öeldud "ei" on fataalne. Kõik muu tundub ülepingutamisena, aga see on maitse asi.

Kuivõrd irooniline on Kender? Kui Heiti Talviku luuletus "Orjade koorist" raamatu lõpuleheküljel on tõsiselt mõeldud, on see nagu törts magusat vahukoort heeringa peal. Kardan, et Kender on siin siiski tõsine: luuletuse esitamist näib juhtivat idee, et inimesed on reklaami orjad, käpuli reklaamimaailma vägevate nagu jumala ees – siin on oma loogika.

Stseen , kus Mada kohtub oma iidolitega, võiks olla märk sellest, et Kender valdab eneseiroonia kunsti, eriti teades, et ta on PSB fänn.

Et seminari jaoks telliti minult traditsiooniliselt naisvaatenurk Kenderi romaanidele, täidan ülesande. Kasutaksin Kenderi naistekujutamise kohta terminit "küps misogüünia". Mis

"Iseseisvuspäeva" Simsoni puhul oli geniaalne must-valge karikatuur, on "Yuppiejumala" Evas, bimbos-beibes-barbis-nugises peenem, õelam, julm, aga hoiatav. Hea on, kui steretüüp-selt soorolli kapseldunud naisi kirjanduses-kunstis aeg-ajalt tükkideks kisutakse, teiste hoiatamiseks.

Nagu Simson oli hoiatus andeksandvatele naistele, nii on "Yuppiejumala" naised hoiatuseks kõikidele reklaaminduse ja naisteajakirjanduse taktikepi järel marssivatele naistele. Kenderi tekst on beibekultuuri karm iroonia. Üks parimaid seisukohti naiste kohta tänapäeva Eesti tekstivaramus on naiste jaotamine bimbodeks ja filoloogideks. Löövad on leheküljed, kus Eva mõtleb endast naistele suunatud reklaami keeles ja stseen, kus bimbo tuntavalt erutub, nähes tantsupartneri dzhiipi. Ja lõpuks, iga filoloog mõnuleb ilmselt lehekülgedel, kus siffer kirjutab filoloogile luuletuse.

Kenderi uus raamat pakub naistele enese äratundmise ja -vihkamise magusaid hetki.

Vello Salo

vaimulik

Mind paluti õigupoolest rääkida mitte raamatust, vaid selle piibellikust tagapõhjast. "Yuppiejumala" kõik neli peategelast, nagu ka muud põhielemendid, pärinevad Aadama ja Eeva loost. Arvustustes on juba võrdlusi tehtud. Just nende põhjal arvan, et parim, mida mina kui piiblieksegeet võin teile pakkuda, on tolle originaalloo eksegees.

Need alglood said praeguse kuju umbes 400 eKr. Üks redaktor kirjutas need kokku kahe vana käsikirja, "Jahvisti" ja "Preestri koodeksi" põhjal (u 950–850 eKr). Käsikirjad omakorda aga kasutasid palju vanemaid rahvusvaheliselt tuntud pärimusi, näiteks sumerlaste ja egiptlaste omi. Ma hüppan nüüd aastasse 1910, mil pagulane Tuglas kirjutas: "Nagu esiisade psükoloogia kasvatid Piibli õpetused, legendid ja nende tegelaste eeskujud, nii teeb seda nyydne kirjandus." Aga kirjandus oli vanem kui Piibel. /---/

Nüüd Aadama ja Eeva juurde. See jutustus tahab anda vastust küsimustele, miks inimene on Jumalast kaugel; miks töö on raske; miks naine on mehe käsutada; miks on vaen inimeste ja loomade vahel?

Teoloogid ütlevad, et Piibel on inspireeritud raamat, aga ta ka inspireerib – mida näeme kasvõi sellest, et seda jutustatakse uuesti kuni tänapäevani välja, sest seal on sees põnevad asjad ja põnevad isikud, elu põhiküsimused.

Aadama ja Eeva lugu ei lahenda kurjuse müsteeriumi. Siin ei ole ka sugugi seksi, sest see ei olnud veel päevakorral, need asjad olid täiesti endastmõistetavad ja loomulikud. Veel vähem raha ja veel vähem reklaami, need tulid alles väga-väga hilja. Lucifergi on poisike alles, pärit XV sajandist, kristlikust ajast. Siin on ainult madu. Häbenemine? Häbenemine on siin tähenduses, et ennast tuntakse väikesena: ma ei ole mitte midagi.

Selles loos on kindlasti antud ka üks teatud Jumala pilt. Minu arust on see õige leebe isand – istutab puid, õmbleb riideid ja paneb need inimestele selga. Jutt Jumalast ehk teoloogia on alati üks peitepilt, kust midagi tuleb otsida, ja see otsimise ja leidmise rõõm on Piiblile põhiline. Piibli põhjal tehtud jutud võivad samuti olla peitepildid, peegelpildid, ja eesti keeles kõlab see väga sarnaselt pettepildiga, aga seda ta ei peaks mitte olema Piibli mõttes.

Uues Testamendis äraseletatult: kui Jumal on armastus, siis järgneb sellest, et ta peab ennast peitma. Kui ta näitaks ennast sellisena, nagu ta on, oleksime klõpsti! tema küljes nagu rauapuru. Nii et peab olema küllalt varju ja küllalt valgust – kes tahab, see võib uskuda. Sest armastus on vaba tahte akt, seda ei saa sundida, isegi Jumal mitte.

Ja selles mõttes võiksime nüüd kõnelda ka teoloog Kenderist, sest temagi räägib Jumalast. Teoloogia, theos ja logos, jumal ja jutt, jutt temast. Kes iganes räägib temast, on teoloog, lubage lahkelt, kui me võtame päriselt etümoloogia põhjal./---/

Mulle tuletas see romaan meelde Leszek Kolakowski "Seltsimees Saatana pressikonverentsi", oleks hea, kui keegi selle ka eesti keelde tõlgiks.

Olen romaani autorile tänulik, et ta paneb inimesed mõtlema.

Aivo Lõhmus

literaat

Kenderi uus raamat, efektse, ilmselgelt teadlikult ülepakutud kaanekujundusega "Yuppiejumal", sai juba enne ilmumist tublisti reklaami.

Toomas Liiv on "Yuppiejumalast" Eesti Ekspressis kirjutanud: "Kahtlemata on Kaur Kender üks meie vähestest mõtlejatest. See on hinnatav, sest enamik eesti kultuuriinimestest ei mõtle. Nemad n.-ö kirjutavad. Kenderi trump on mõtte ja mõtlemise aforistlikkus. See lööb ja see müüb." Ent arvustajat tundes arvaksin ma, et need laused ei ole päris tõsiselt mõeldud. Või kui, siis on tema siinkohal suutnud ennast asetada Kenderi n.-ö. sihtauditooriumi tasandile. Minul on näiteks Kenderi ajakirjanduslikke passaaze ikka olnud pisut piinlik lugeda just selle isemõtlejaliku hoiaku pärast, millega neis kõneldakse ammutuntud asjadest.

"Yuppiejumalas" on üldse neli tegelast: Jaffa, Siffer, Mada ja Eva. Pealtnäha peaksid nad kõik nagu tegutsema Eesti Vabariigi ugrimugrilikus reklaamiilmas ja tegema rahateenimiseks reklaame, kuid õieti ei tee neist seda keegi. Näiliselt jälgib autor hoopis nende eraelu, ent sedagi just nimelt näiliselt. Milles on asi? Või nagu praegu küsitakse: Mis värk on?

Raamatu kogu ebajärjekindel ja kohati ebaloogilinegi sündmustik hakkab lugedes mõjuma järjest tuttavlikumalt. Ja lõpuks ei aita enam ka silmade kinnipigistamine. Eva on Eva, Mada on Adam, Jaffa pole mingi apelsinijoogimees, vaid vana Jahve ise ja Siffer – Lucifer. Ja kogu raamat pole midagi muud kui katse rakendada piibli loomis- ja paradiisiaiamüüti tänapäeva reklaamimaailmale.

Niisiis on Kender võtnud endale raske ülesande: sobitada oma kujutlused reklaamimaailmast iidsesse raami ja kirjutada senistele lisaks veel üks Piiblist inspireeritud tekst, mis seega siis peaks kohe implitsiitselt kuuluma ka nüüdisaegse kõrgkultuuri hulka.

Väga pretensioonikas sihiseade, kuigi – ilma suuri sihte seadmata ei saavutata ka väikesi. Ent sedakorda on materjali – eriti tollesama vana loomismüüdi – vastupanu olnud suurem kui Iseseisvuspäeva puhul. Tekstianalüüsist lähtudes võib öelda, et "Yuppiejumala" sihtgrupp on nii umbes 20-30-aastased Eesti Vabariigi noored, keda üsna täpselt iseloomustab Kender ise "Yuppiejumala" Jaffa suu läbi:"Kuna mälu ei ole, otsitakse tähendust. Mingit uut tähendust. Ei saada aru, et tegemist on vana looga."

"Iseseisvuspäeva" autorihoiak on selge, mõni arvustaja nimetas seda kriitilise realismi edasiarenduseks. Ent teisalt tuleneb sellest ka "Iseseisvuspäeva" väärtus: selles raamatus annab Kender just reljeefse ja jõulise kujutamise kaudu laia üldistuse, ja see raamat jääb ilmselt kirjanduslukku kui üks meie üleminekuaega kõige karmimalt paljastav kunstiline tekst.

"Yuppiejumalas" Kender ei kujuta, vaid pigem kirjeldab ja seletab. Ent kohe on aru saada, et sedakorda ei olegi Kender tahtnud kirjutada ei tõelisest reklaamimaailmast ega muidu tõelisest maailmast. Selleks on see värkstuba, mida tema kirjeldab, liiga nadi ja hall, sündmuste- ja detailivaene. "Yuppiejumalas" puudub reaalse maailma karm, jõhker ja halastamatu kunstiline kvintessents, mis teeb võimsaks "Iseseisvuspäeva".

Elin Sütiste

kirjandusuurija

Kirjanik Kaur Kender on loonud hulga tekste, kaks suurt ("Iseseisvuspäev" ja "Yuppiejumal") ning omajagu väiksemaid. Kuid näib, et lisaks neile on tekkinud veel üks, kõiki eelmisi hõlmav tekst pealkirjaga "Kender". Vaadeldes Kenderi-teksti ja Kenderi kirjutatud tekstide suhet võib öelda, et see on nagu hermeneutiline ring: kõiki tekste mõtestatakse osaliselt nende autori kaudu ja autorit (ehk Kenderit kui teksti) mõistetakse osaliselt tekstide kaudu. Kender kui tekst ei ole tegelik inimene, vaid meedias loodav ettekujutus temast, tekst, millel on teatavad tunnused ja funktsioon.

Ajakirjanduspublik teab Kenderit peamiselt nelja olulisema tunnuse järgi. Esiteks: Kender kui kirjanik. Ta on avaldanud kaks romaani, millest esimene ("Iseseisvuspäev") võitis kohe Kultuurkapitali proosapreemia 1999. Teiseks: Kender kui kolumnist. Kolmandaks: Kender kui reklaamitootja. Neljandaks: Kender kui kriminaal. Tema firma Sacco & Vanzetti likvideerimisel olevat maha jäänud ligi miljon krooni võlgu; Kender olevat teinud tühjaks firma seifi ja sõitnud ära välismaale.

Meedias avalduvat teksti "Kender" võib kirjeldada kui käitumisteksti, mis on iseloomulik "romantilisele kangelasele". Romantiline kangelane püüdleb originaalsusele ja normide eiramisele, tema käitumine vastandub tavalisele, inimesele üldkohustusliku normiga ettekirjutatavale käitumisele kui ebatavaline. Tõepoolest, Kender lõhub piire: temas saavad kokku reklaami- ja kirjandusringkond, ning Kender järgib, kannab ühest sfäärist teise, ja rikub mõlema ringkonna norme. Kender rakendab kirjanduses kirjandusreeglite kõrval ka reklaamireegleid, ja tulemused on suurepärased -- inimesed ostavad, loevad ning kommenteerivad ta teoseid, Kender saab kirjanduspreemia. Ilmselt ei teinud menu kirjandusvallas Kenderile halba ka reklaamialal, pigem ehk tõstis mainet. Kuid osalemisel kahes ringkonnas on veel teinegi pluss: kui juhtub, et Kender rikub ühe valdkonna reegleid, pole teisel sellega asja. Rangelt võttes ei puutu Sacco & Vanzetti lugu kirjandusringkonda mitte kuidagi – Kenderi kui ametlikult tunnustatud teose autori staatus jääb kirjanduses kehtima.

Kuid nagu märgib Juri Lotman, siis peale selle, et romantiline kangelane käitub ebatavaliselt, rikub ta üldnormi mingi teise normi nimel.

Igas kultuuris on teatud hulk stereotüüpe ehk koodtekste teiste tekstide mõistmiseks. Koodtekst on abstraktsioon, millel on oma tegelastüübid ja tunnused. Selleks koodtekstiks ja eriliseks normiks, mida Kender täidab üldkehtiva normi asemel, on minu meelest "kavala juudi" kultuuriampluaa. Teatavasti on juudid kultuuriliselt rahvas, kellel pole oma maad ega sellest tulenevat kindlat staatust. Seetõttu on juutide kui rahvuse käitumisnormi kodeeritud kosmopolitism ja võimalus võtta endale selline staatus nagu soovitud. "Juudi" kultuuriampluaale on omased intelligentsus, kohanemisvõime, kavalus, ambitsioonikus, inimeste- ja kultuuritundmine; see käitumistüüp on ambivalentse loomusega, omandades sõltuvalt olukorrast positiivse või negatiivse varjundi. "Juudi" ampluaa annab Kenderile vajaliku liikumisvabaduse erinevates sfäärides ning võimaluse rikkuda üldkehtivaid norme.

Lotmani järgi on semiootilise süsteemi arengus oluline osa juhuslikkusel. See tähendab, et mingi uus tekst, sattudes "õigel ajal õigesse kohta", võib saada "katalüsaatoriks" selle süsteemi suhtes, süsteemi aktiveerida ja muuta. Näib, et Kender on osutunud just sedalaadi katalüsaatoriks. Kirjandusringkonnas on tekkinud vajadus vaadata üle omaenda piirid, süsteemi korrastada, suhestada uus nähtus senikehtinud kaanoniga, ning anda sellele mingi hinnang.