1930-ndate keskpaiga Estonia. Teatriõhtutest saavad sujuvalt restoraniööd ja need kulgevad omakorda hommikusse. Inimesed ootavad, et tuleksid kuulsad näitlejad ja neid lõbustaksid. Aeg on selline.
1930-ndate alguse Berliin. Noor advokaat Hans Litten kutsub tunnistajapinki Adolf Hitleri. Tagantjärele ajalugu vaadates võiks seda kujutada kui üht katset ennetada ajastu kujunemist selliseks, nagu see kujunes. Teame – läks teisiti.
Argo Aadlil (39) on pooleli kahe lavastuse proovid. Estonia kammersaalis etenduva loo toimumispaik on Eesti, Linnateatri Põrgulaval (raske on sobilikku nime eirata) esietendub lugu natside võimule tõusmise aegsest Saksamaast. Ühe peamine eesmärk on vaatajale rõõmu pakkuda, teine ärgitab mõtlema ajaloo süngematele tahkudele. Üht ette valmistades on lavastuse meeskond sukeldunud omaaegsetesse ajalehtedesse, üleskirjutistesse ja lõbusatesse helisalvestistesse, teise jaoks taustatööd tehes on nad avastanud muu hulgas üllatusega, kui palju tänapäevalgi tehakse natsipropagandat.
Ent mõlemad lavastused käsitlevad sama ajastut ja ka lavastaja on neil üks, Diana Leesalu.
„Agulihärrad” on lõbus kontsert-lavastus Eesti meelelahutusajaloost, „Nad tulid keskööl” aga palju süngem lugu natside võimuletulekust Saksamaal. Kas alustame intervjuud rõõmsast või traagilisest lavastusest?
Alustame vahest kronoloogiliselt ehk sellest, mis esietendub emakeelepäeval, 14. märtsil. Ja püüame pärast traagilises ka midagi positiivset leida!
Olgu nii. „Agulihärrade” loomiseks on saadud inspiratsiooni 1930-ndatel Eestis päriselt tegutsenud meelelahutajatest. Kuidas te neile lähenesite?
Me ei tee kedagi järele ega parodeeri inimesi, küll aga oleme palju inspiratsiooni leidnud ajastu kohta lugedes. 1930-ndatel käisid paljud näitlejad ja operetisolistid õhtuti restoranides haltuurat või keikka’sid tegemas. Kõige kuulsam oli Estonia restoran, kus teatriõhtud jätkusid hommikuni kestvate restoraniõhtutega. 1934. aastal, majanduskriisijärgsel ajal kinnitas Konstantin Päts seaduse, mille järgi võisid esinduslikud restoranid olla lahti hommikul kella kuueni. Estonia restoranis oli viis saali, käidi veel Du Nordis ja Dancing Gloria Palace’is. Neid oli veel, aga Estonia oli kõige kuulsam. Öeldi, et kui kuskil mujal oli inimesi, siis järelikult olid Estonias kõik kohad võetud. Estonia alumisel korrusel oli puhvet ehk põhirestoran, mida kutsuti Kasiinosaaliks, teisel korrusel asusid Valge ja Punane saal, millele hiljem lisandus intiimsema miljööga veinibaar. 1921. aastal avati suveaed (praegu on selle koha peal Talveaed). Nagu sellest veel vähe, avati 1930. aastal ka Roheline saal. Parematel õhtutel juhtus nii, et elav muusika kõlas korraga neljas saalis.
Inimesed vajasid seda, et tuntud näitlejad neid lõbustaksid. Sellel ajastul oli inimestel vaja lusti. See käis teise ilmasõjani välja. Põhimõtteliselt isegi 1944. aastani, kui Estonia puruks pommitati.
Käisite arhiivides materjali otsimas?
Põhiliselt rahvusraamatukogus. Alustasime lauludest. Valisime lavastusse lõpuks umbes 20 laulu, nii duette kui ka üksiknumbreid. Sõelusime need välja väga suurest valikust, millest 80% polnud me varem kuulnud! Neid esitasid omal ajal tihti Aleksander Arder, Benno Hansen, Paul Mets, Agu Lüüdik, Riina Reinik, Aarne Viisimaa, Ants Eskola ja teised. Üks huvitav tegelane oli ka Kivilombi Ints, keda näitlejad ei pidanud näitlejaks ega lauljad lauljaks, ent kes oli rahva seas väga populaarne.
See teema on meie meeskonda väga pikalt huvitanud ja sügisest kaevusimegi sellesse põhjalikumalt. Vested ja etüüdid on kirjalikult fikseeritud. Ilmus palju huumoriajakirju, sirvisime ka päevalehti. Toona polnud ju internetti ega nutitelefone, nii et kogu elu oma kirevuses oli lehtedes trükitud. Ajalehed on väga kõnekad ja näiteks Postimees ilmus siis seitsmel päeval nädalas. Küsisime aga aastakäigu ja lehed toodi kärudega ette. Palju maailmapoliitilist, mida päevalehtedes kajastati, kõlksub kokku ka tänapäevaga. Ajalugu ei kordu õnneks kunagi täpselt samamoodi, aga on tendentse ja märke, mida on parem vaadata distantsilt.
Saite ligi ka helifailidele?
Jah, helikandjaid anti toona samuti välja. Sõnad on salvestistel kohati arusaamatud, duubleid polnud ju võimalik teha ega pärast lõigata. Kohati tuli meil sõnu kuulmise järgi maha kirjutada ja mõnikord ei saanudki täpselt aru, mida seal parajasti lauldakse. Aga esitused olid väga võluvad ja inspireerivad. Lauluvalik üllatas meid. Näiteks üht laulu esitab tegelaskujuna kass, kes laulab omakorda teisest kassist, keda ta kunagi ei kohta, sest kojamees lööb ta labidaga surnuks…
Tutvustuses mainitakse Aleksander Trilljärve. Mis mees tema oli?
Trilljärv oli tõeliselt vägev kuju, kes valdas palju keeli, kirjutas palju laule ja sketše. Ta oli näitleja, lavastaja ja dramaturg. Toona lavastaja kutset õigupoolest veel ei olnud, eks kõik katsunud lavastada. Trilljärv oli kutselise teatri loomise juures, enne Estonia rajamist töötas ta Tallinna saksa teatris (samas hoones asub nüüd Draamateater – K. V.). Ta oli suur eeskuju ka Paul Pinnale, kes oli number üks staar.
"Me pingutame selle nimel, et inimestele rõõmu tuua, ja kui ajastust ka midagi meelde jääb, on väga tore."
Samuti on huvitav tegelane Aleksander Arder, kes on meile tuntud Arderite esiisa. Tema õpilased olid näiteks Georg Ots, Kalmer Tennosaar, Tiit Kuusik ja paljud teised. Ta oli lauluõpetaja, ise Itaalias õppinud, töötas Estonias lauljana ja andis palju kontserte. Nad kõik olid huvitavad kujud, kes käisid tõsisema põhitöö kõrvalt restoranides teiste meelt lahutamas.
Lavastuse oleme ehitanud üles nii, et kaks agulihärrat hakkavad elust vestlema ja kuskilt paremalt muudkui siseneb erisuguseid tegelasi. Eks me püüagi edasi anda seda õhustikku, mida endasse lugenud oleme. Me pingutame selle nimel, et inimestele rõõmu tuua, ja kui ajastust ka midagi meelde jääb, on väga tore.
Kui võrrelda tänapäeva 1930-ndatega, siis milliseid märksõnu võiks esile tuua?
Toonase ja tänase huumori vahel on tohutu veelahe ja tänapäeval võib nii mõnigi kord mõtlema jääda: kus see nali täpselt oli? Nüüd peab huumor kohe lagipähe lajatama, torkama kiiresti ja sügavale. Toonane nali ei olnud nii terav ja kiire. Huumor oli muhedam ja vähem otsene. Tundub, et praegune nali võimaldab sihtida allapoole, ülespoole, pealtpoolt, altpoolt. Nalja võib visata justkui kõige kohta ja ka sarkasm on huumori osa. Siis see kindlasti ei domineerinud, vähemasti ei jäänud silma, et keegi saanuks maksahaake.
Millist huumorit ise eelistad?
Võib-olla parim nali ongi selline, kus naerad ka iseenda üle. Kui mõtlen huumori peale, siis mõtlen näiteks Sulev Nõmmikule, kelle naljad on minu meelest siiani kullaprooviga ja töötavad vähemasti minu peal väga hästi.
Lõbusamatelt teemadelt süngematele. Aprillis esietendub Linnateatris „Nad tulid keskööl”. Teete proove?
Jah, praegu käib töö sektsioonides. See on lugu 1930-ndate algusest ja Hitleri võimule tõusust, sellest, kuidas kõik võimalikuks sai. Lugu räägib ajaloolisest tegelasest Hans Littenist, keda nimetatakse ka Hitleri isiklikuks vangiks. Litten oli noor advokaat, ta isa oli juut, ema sakslane. Ta kutsus 1931. aastal Hitleri Eedeni Tantsupalee protsessis kohtupinki tunnistajaks (põhjuseks rünnak Berliini populaarsele meelelahutusasutusele, kus käisid peamiselt vasakpoolsed töölised – toim). Hitlerit küsitleti juhtumi kohta, mille käigus pruunsärgid peksid ja isegi tapsid inimesi. Kohtupingis istumine sellele monstrumile Hitlerile muidugi pähe ei mahtunud ja pärast seda, kui ta pääses – täiesti legaalselt, saksa rahvas valis ta – riiki juhtima, toimetati tema isiklik vang riigipäevahoone süütamisele järgnenud vahistamiste käigus vangilaagrisse. Littenit peksti ja vintsutati ühest vanglast teise, lõpuks hävitati tema isiksus peaaegu täielikult. Lavastus räägib ka tema emast, kes käib ringi ja püüab poega vabastada, pakub isegi: vabastage poeg ja võtke mind vangi! Laiemalt on lugu sellest, kuidas kogu see õudus võimalikuks sai.
Ühtlasi sakslastest, kes enne Hitleri võimule pääsemist töötasid aktiivselt tema ja natsionaalsotsialistliku partei vastu?
Sotsiaaldemokraadid ja Moskvale allunud kommunistid ei suutnud kokku leppida, taustal oli muidugi majanduskriis ja reparatsioonid, mis olid Saksamaale peale pandud. Eks see olnud see pinnas, mis tegi natside esiletõusu võimalikuks. Lõplik tõde selgus alles Auschwitzi vabastamise ajal, kui liitlaste väed said päriselt aru, mis on toimunud.
"Vaatasime lavastuse meeskonnaga palju dokumentaalfilme ja lugesime."
Vaatasime lavastuse meeskonnaga palju dokumentaalfilme ja lugesime. Avastasime, et internetis tehakse üllatavalt palju äärmuslikku natsipropagandat, näiteks väidetakse, et Poolat rünnati, sest seal piinati sakslasi, ja nii edasi. Sellist libaajalugu on neonatsid lasknud liikvele väga palju. Kõige kurvem on muidugi see, kui keegi peab end teises ilmasõjas võitjaks. Keegi ei võitnud. Hitleri vahendid olid lihtsalt Stalini omadest filigraansemad, Stalin ei dokumenteerinud õudusi nii täpselt.
1931. aastal, millest Litteni lugu algab, püüdis Hitler esineda veel mõõduka poliitikuna?
Siis elas veel Saksamaa president Hindenburg, kes tajus, et see pole õige mees. Aga peaaegu kõigil oli tunne, et Hitleriga on võimalik läbi rääkida. Muidugi, ehk jäänuks palju asju juhtumata, kui poleks olnud propagandaminister Goebbelsit, kes suutis suuri inimhulki ümber oma sõrme keerata. Seda hoolimata tõigast, et ta ise oli kõige vähem aaria rassist – üsna kööbakas oli see Goebbels, mitte sugugi näide sellest, millist rahvast Natsi-Saksamaal taheti toota.
Lavastuses mängid sa Carl von Ossietzkyt, kes on ajalooliselt väga huvitav tegelane. Patsifist ja ajakirjanik, kes võitles Hitleri vastu oma viimase hetkeni.
Ta oli ka Nobeli rahuauhinna laureaat. Tagasihoidlik isik, kes tegeles väga olulise teemaga, kirjutas Saksamaa taasrelvastumisest. Pärast esimest maailmasõda ei tohtinud ju armees olla üle 100 000 mehe ja nii edasi. Carl von Ossietzky paljastas taasrelvastumisplaanid ja kirjutas sellest, mida natsid tahavad. Ta nägi üsna hästi ette, mida tulevik võib tuua. Muidugi võeti ka tema esimeste seas kinni.
Miks on sulle oluline selline teema lavale tuua?
Esmalt – see on hea näitemäng, ohudraama, mille autor on Briti ajaloolane. Ja häid näitemänge on alati mõtet lavale tuua. Teiseks arvan, et lavastus räägib ajaloo ühest olulisest peatükist ja ajaloost on alati õppida. Tulevikust ju õppida ei saa, sinna tuleb suunduda. Eluga peab edasi minema, aga et mõtestada olevikku, peab vaatama minevikku.
Tänapäeva Eestiski näeme ilminguid, mis sugugi rõõmu ei tee. On neid, kelle arvates Hitler ei olnudki nii hull mees või tema ideed olid ideaalis ju head. See tekitab muret. Teisest küljest lokkab kohati edasi ka stalinism, ometi oli see režiim samavõrd õudne. Mõlemad sõitsid tavainimesest tankiga üle.
"Praegu elab veel viimane põlvkond, kes on näinud aega, millest näidend räägib."
Praegu elab veel viimane põlvkond, kes on näinud aega, millest näidend räägib. Selles mõttes polegi see kõik nii kauge, Auschwitzi vabastamisest möödus alles 75 aastat. Meie ülesanne on püüda toimunut mõista, ehkki see oligi mõnes mõttes sõnulseletamatu üldine hullus, kus inimesed olid kaotanud kaine meele. Massipsühhoos, kus ei märgatud kohutavaid asju enda kõrval. Ma loodan, et midagi sellist enam kunagi ei juhtu. Kui keegi tänapäeval ütleb, et maailm on hulluks läinud, siis mind ajab see naerma. Maailm on kogu aeg olnud hull paik.
Kas publik võib siiski julgelt saali tulla ega pea kartma ängistust?
Ma arvan, et autor on selle eest hoolitsenud ja eks me püüa omalt poolt ka. Teema on muidugi keeruline ja sünge, aga isegi vangikambris ei olda kogu aeg mustas masenduses. Ka kõige äärmuslikumates situatsioonides püüavad inimesed oma elu elada.
Kas need kaks väga erineva teemaga lavastust moodustavad proovide ajal kokkuvõttes ka mingi tasakaalu?
Ega neid niimoodi lähestikku plaanitud, kuidagi lihtsalt kujunes nii. Aga on väga huvitav mõtiskleda inimloomuse üle eri vaatenurkadest. Ka selle üle, kuidas elukvaliteet on muutunud. Tänapäeval elame ikkagi maailmas, kus inimõigused on tagatud tugevamini kui varem. Kuskilt lugesin ka meditsiinistatistikat. 20. sajandi alguses suri tohutult palju inimesi tuberkuloosi ja teistesse nakkushaigustesse, praeguseks on see protsent väga väike. Seda kõike ei maksa unustada.
