Võidutöö „Väärikas kahanemine” autorid Martin Pedanik, Garri Raagmaa, Paulina Pähn, Jiri Tintera ja Kalle Vellevoog. Foto: Rauno Volmar

Kuidas ikkagi võiksid väikelinnad saada kohtadeks, mille elanikud on oma kodu üle põhjusega uhked? Kuidas tuua nad välja depressiivsete väikelinnade staatusest, mille kohta ansambel HU? kunagi laulis „Sul on üks saladus, sa oled ühest neist”? Eesti ei ole sugugi ainus, kes niisuguste probleemidega rinda pistab.

Eesti Päevalehele tutvustavad Eesti väikelinnadega seotud suundumuste ja võimalike lahenduste tausta Veneetsia arhitektuuribiennaalile Eestit esindama sõitva projekti „Väärikas kahanemine” autorid: Valga linnaarhitekt Jiri Tintera, väikelinnade keskväljakute uueks loomisele keskenduva projekti „Hea avalik ruum” üks algatajaid Kalle Vellevoog ning inimgeograaf Garri Raagmaa. Peale nende on Veneetsiasse mineva võidutöö autorid Martin Pedanik ja Paulina Pähn.

Projekt „Väärikas kahanemine” on alguse saanud konkreetsest probleemist, kuidas parandada arhitektuuri abiga väikelinnade elanike elukvaliteeti, olgugi et inimeste arv muudkui kahaneb. Võimalike lahenduste näide on projekt „Hea avalik ruum”. Kas impulss tuli isiklikest vaatlustest?

Garri Raagmaa: HU? oli see kena kollektiiv, kes lõi kunagi laulu „Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Kui seda esimest korda kuulsin, sõitsin parajasti Suure-Jaanist mööda ja pidin selle peale peaaegu kraavi sõitma. Lüürika on vägagi kirjeldav: mis ikkagi väikelinnas on ja mida seal ei ole. Kaubandust näiteks eriti ei ole. Hiljem tuli Curly Stringsi laul „Kauges külas”, mis oli hoopis teise refleksiooniga. Mind kui geograafi ja planeerijat huvitab, kuidas ruumid muutuvad ja kuidas neid soovitud suunas nihutada.

Üks, mis sealt inimesi, eriti noori välja peletab, on häbitunne. Ka Eesti väikelinnade puhul on inimestel mõnikord piinlik öelda, et nad sealt on.

Kahanevad linnad ei ole maailmas midagi uut. Kõige markantsem on ehk Detroit, mis oli omal ajal ligi 2 miljoni elanikuga rikas suurlinn. Nüüd on seal umbes 700 000 elanikku. Kesklinna äärealadel hakkab küll taas uut elu tekkima, aga ta on ikkagi pikemat aega alla käinud ja sellel on selged välised ja sisemised põhjused. Üks, mis sealt inimesi, eriti noori välja peletab, on häbitunne. Ka Eesti väikelinnade puhul on inimestel mõnikord piinlik öelda, et nad sealt on. „Depressiivsed Eesti väikelinnad” räägib ka sellest. „Hea avaliku ruumi” projektiga antakse inimestele võimalus olla uhke uue ägeda linnaruumi üle. Võrus oli algul suur vaidlus, aga kui me nüüd vaatame kasvõi seda, kui palju pilte on uuel linnaväljakul tehtud… Terve Instagram on neid täis, järelikult inimestele läheb korda. Teine asi: kui juba inimesed käivad, siis saab sinna püsti panna kohvikud ja ärid.

Kalle Vellevoog: „Hea avaliku ruumi” projekt oli meie ekspositsiooni üks käivitajaid. See sai alguse 2014. aastal, kui EV100 juubelitoimkond otsis loomeliitudelt ideid. Arhitektide vaatevinklist tundus, et Eesti juubelit võiks tähistada avaliku ruumi kvaliteedi parandamisega. Saime oma „Hea avaliku ruumi” seotud Euroopa Liidu piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmiga (PKT), misläbi tekkisid reaalsed rahalised võimalused kavandatud linnakeskuste elluviimiseks.

Siinse avaliku ruumi kvaliteet on aastaid silma riivanud. Kui põhiline ehitustegevus on koondunud Tallinnasse, Tartusse ja natukene ka Pärnusse, siis väiksemates linnades on tegeletud ainult hädapäraste töödega, mis riiki toimimas hoiavad. Kui mõelda kõigile neile keskväljakutele, mis on muudetud parkimisplatsideks ja kust tegelik sotsiaalne elu on kolinud äärelinna supermarketitesse. Võimalus tuua olukorda märkimisväärne muudatus oli ühtäkki reaalne.

Tekivad tühjad hooned, alainvesteeritud linnaruum. Kõik on hall ja perspektiivitu. Nende inimeste tulevikuperspektiivi taastamine on aga midagi, mida arhitektid saavad teha.

Jiri Tintera: Ma rõhutaks, et me ei paku oma projektiga lõplikke lahendusi. Inimeste liikumine ja koondumine suurtesse linnadesse on midagi, mida on raske kohalikul tasandil mõjutada. On küsimus, kas riiklikulgi. See on keeruline teema ja me ei paku kindlasti lahendust küsimusele, kuidas peatada inimeste kolimist Tallinnasse. Seda ei ole arhitektuuri kaudu võimalik teha. Millest me tahame rääkida, on olukord, kus inimesed elavad linnas, milles on elanikke järjest vähem. Tekivad tühjad hooned, alainvesteeritud linnaruum. Kõik on hall ja perspektiivitu. Nende inimeste tulevikuperspektiivi taastamine on aga midagi, mida arhitektid saavad teha. Kui sa elad näiteks Valgas ja keegi tuleb külla, on sul võimalus temaga kesklinnas jalutada, istuda kohvikus ja näidata ilusat linnaruumi. Sel hetkel saab olla oma linna üle uhke ja seda emotsiooni jagada. See on oluline, et inimesed oleksid üldse valmis koha arengusse ise panustama. EV100 programm töötab selles kontekstis väga hästi ja seda ei tuleks esitada kui ilusate väljakute kogumit, mida me maailmale müüme, vaid just kontekstis, kus ta päriselt töötab. Tundub, et viimane areng kinnitab seda. Tallinna peatänava projekt kukkus läbi just seetõttu, et siin ei ole see vajadus nii suur.

Raagmaa: (muheleb) Ja see on väga hea, sest kui Tallinnas on liiklus üha enam umbes ja linna keskus on üha halvem koht, siis kolivad inimesed inimsõbralikumasse keskkonda.
Valga kesklinn on pärast värskendamist saanud ilusa ilme. „Eesti väikelinnade puhul on inimestel mõnikord piinlik öelda, et nad sealt on. „Hea avaliku ruumi” projektiga antakse inimestele võimalus olla uhke uue ägeda linnaruumi üle,” sõnas Garri Raagmaa.
Foto: Argo Ingver

Jane Jacobs avaldas juba 1960ndatel raamatuid sellest, et linn peaks olema inimestele, mitte autodele, Tallinnas on sellest hoolimata vastupidine suund, aga see selleks.

Raagmaa: Just! Näiteks San Fanciscos tõmmatakse laiu avenüüsid koomale. Kaks rida, puud teede ääres, inimestele istumise-olemise kohad. On võimalik küll.

Kui pidada silmas just metropole ja väiksemaid asulaid, siis milline on inimgeograafia seisukohalt inimeste ümberpaiknemise laiem kontekst?

Raagmaa: Olen juba viimased viis aastat näidanud Saksa kolleegide tehtud kaarti Euroopa rahvastikumuutusest aastail 2000–2011. Lõuna-Rootsi, Põhja-Itaalia, pea kogu Prantsusmaa, Suurbritannia ja Iirimaa: väikelinnad ja maakohad kasvavad. Ida-Euroopas, Hispaanias ja Portugalis aga kahanevad. Näiteks Suurbritannias kolivad linnadesse küll immigrandid, aga inglased kolivad üha enam sealt välja. Tänapäeval on võimalik järjest rohkem kaugtööd teha ja seda enam on inimesi, kes ei taha 2,5 tundi päevas Londonis pendeldada, vaid lähevad veel kaugemale ja käivad ehk kord või paar nädalas linnas.

Raagmaa: Kaardilt vaatab vastu rändepööre ehk see, kuidas praegu kolivad linnaelanikud linnadest välja. Eestisse jõuavad sellised trendid alati hilinemisega. Meil on pikka aega toimunud tallinnastumine. Või õigemini harjutumine. 2015. aasta statistika rakendas uue rahvastikuarvestuse metoodika, mis ei järgi enam ametlikku sissekirjutust, vaid seda, kust tuleb sinu elumärke, näiteks kui käid arstil või riigiasutustes. Eesti rahvastik kasvab seega juba mitu aastat, ehkki karjutakse muudkui, et kahaneb, kahaneb! Ja ilmselt jätkab veel kasvamist, sest need inimesed, kes vahepeal kriisi ajal ära jooksid, kes Soome Kalevipojaks, kes Austraaliasse, tulevad nüüd tagasi. Noored naised tulevad sünnitama, pereisad maksid majalaenud ära, tulevad koju tagasi ja lähevad kuhugi tööstusse tööle. Ida poolt tahetakse siia tööle tulla. Elanikkond igatahes kasvab ja kui suuremates linnades on tihe ja kallis, liigutakse väiksematesse kohtadesse. Umbes 20 aasta pärast jäädakse massiliselt pensionile – selle määrab vanusstruktuur. Kellel on Tallinnas korralik korter, hakkab ehk mõtlema, et pagan, kui ma selle maha müün, saan ma veel järgmised 20 aastat kuus 1000 eurot lisaraha. Ja ta kolib Haapsallu või Valka.

Otsused, kuhu keegi kolib, on suurel määral emotsionaalsed. Kohaga, kuhu kolid, peab tekkima suhe.

Tintera: Vastulinnastumine ei tähenda aga seda, et inimesed kolivad väiksematesse kohtadesse ühtlaselt, nad valivad ikkagi endale meelepärase koha. Meil on suures Valga vallas üks näide, Lüllemäe, mis ühel päeval muutus tohutult populaarseks. Kui inimesed tahavad näiteks Tallinnast väiksemasse kohta kolida, siis kolivad nad sinna. Miks? Sest seal on tekkinud suhtlusvõrgustikud, mis toetavad sisserännet, ja seal on kvaliteetne kool. See on koht, kus arhitektuur ja kvaliteetne linnaruum mängivad väga suurt rolli. Otsused, kuhu keegi kolib, on suurel määral emotsionaalsed. Kohaga, kuhu kolid, peab tekkima suhe. Oma projektis tahame rääkida neist emotsioonidest, mida linnaruum tekitab.

Vellevoog: Tugev konkurents tekib neis olukordades just väikelinnade vahel. Kes taipavad oma avalikku ruumi panustada ja seda atraktiivsemaks muuta, on võidumehed ja teised jäävad virelema. Konkurentsi ja rebimist hakkame me lähiaastatel veel nägema. „Hea avaliku ruumi” projektiga liitunutel on siin eelisseis.
Umbes selline hakkab välja nägema Eesti ekspositsioon Veneetsias. Valga lammutatava tsaariaegse Aasa tänava maja juurde kujutlege Liisa Hirschi helimaastikud.
Foto: biennaali võidutöö autorid

Arhitektuuribiennaali ekspositsioonile tuleb muu hulgas Anna Hintsi film Liisa Hirschi muusikaga. Film näitab ühe konkreetse Valga maja saatust. Kas Valgat võib tervikuna näha näitena linnasüdame elavdamise selgetest strateegiatest?

Tintera: See film on tsaariaegse maja lammutamisest. Elanikkonna kahanemine väljendub linnaruumis tühjade majade ja alainvesteeritud linnaruumi kaudu. Mõlemad kahjustavad inimeste emotsiooni, mis neid selle kohaga seob. Linnaruum on vaja kohandada inimestele, kes seal veel on. Valga kontekstis tähendab see seda, et 30 aasta eest oli seal kolmandiku võrra rohkem inimesi, nüüd on neid umbes 12 500. Järelikult on vaja ka kolmandiku võrra vähem hooneid. Tegin oma tudengitega Valgas mõne aasta eest omamoodi inventuuri, vaatasime krundid läbi. Me kasutame 72% territoorimist, ülejäänuga ei ole midagi teha. Me räägime praegu ainult linnaruumist ja sellistel juhtumitel on vastus kahanemisele alati sama: linnad tuleb teha väiksemaks, keskenduda sellele, et kesklinn oleks atraktiivne, suunata investeeringud ja avalikud funktsioonid kesklinna. Väljaspool peaks linn olema hõredam ja rohealadest tulvil. Kui mõni piirkond hõreneb sinnamaani, et ta ei ole enam linnalik piirkond, siis tuleb taastada maal olemise tunne. Võib-olla ei ole seal ühiskanalisatsiooni, sest nii pikka toru ei ole võimalik vedada, küll aga on oluliselt vähem müra ja naabreid. Mõne ala võiks metsastada ja põllumaad tekitada. Kontsentreerimine on vastus ja põhjus, miks me näitame seda ühe hoone lammutamise kaudu, on jällegi emotsioonides. Me lammutame Valgas juba mitmendat aastat järjest umbes kolm-neli maja aastas. Inimesed on praegu harjunud, ent esimeste lammutamiste ajal käidi massiliselt vaatamas, kuidas kopad tulevad maju maha võtma. Aga nad ei tulnud kurbusega, kaugeltki mitte. See oli nende jaoks esimene sümbol, et linnaruumis on midagi muutumas. Aasa tänava maja lammutamisega me kaotame muidugi midagi, millel on ajalooline väärtus, aga me taastame inimeste tulevikulootuse. Maja lammutamine on nii keeruline ja mitmetahuline sündmus ja sellepärast, et ta ei ole mustvalge, ongi ta meie ekspositsiooni kõige kandvam osa.

Kas lammutamise puhul tulevad kohati ette ka muinsuskaitse nõuded?

Tintera: Valgas on õnneks muinsuskaitsealune ala enamjaolt kesklinnas. Me tahame linna sinna koondada. Praegune muinsuskaitse-süsteem on loodud suuresti selle ümber, et Tallinna vanalinn säiliks tohutu suure investorite surve kiuste. Sama süsteem Valgas ei tööta. Mulle tundub, et meil oleks vaja kaht erinevat muinsuskaitsesüsteemi: üks kahanevate piirkondade jaoks ja teine arengusurvega piirkondade jaoks. Aga see on jällegi hoopis muu teema, mida me biennaali töös ei käsitle. Hoone, mille lammutamist me näitame, ei ole küll kaitse all, aga on tüüpiline 120 aasta vanune kahekorruseline puitmaja. Ja ta on selles mõttes väärtuslik! Aga siiski – selleks, et keskkond saaks inimeste vajadustele kohandatud, on tema eemaldamine vajalik.

Vellevoog: Kõikide väikelinnade keskosad ongi paljuski muinsuskaitsealustest hoonetest koosnevad ja need moodustavad selgelt väikelinnade identiteedi suure osa. Need on peatänava või peaväljaku äärsed ajalooliselt väärtuslikud ja väärikad hooned. „Hea avaliku ruumi” projektiga kaasneb ka mõte, kuidas tuua neisse hoonetesse tagasi funktsioonid, mis sealt on kaduma läinud, või siis luua uued funktsioonid. Kui linn teeb ära selle osa, mis puutub avalikku ruumi, tekib erasektoril huvi neisse hoonetesse investeerida. Üks protsess käivitab teise.

Inimesed ei taha mahajäetud maja kõrval oma poodi või kohvikut avada. Nii et algul on üks maja, siis kolm, siis juba kvartal. Valgas läks nii palju aega, et nüüd on selline terve kesklinn ja see on probleem, millega me tegeleme.

Tintera: Avalikku raha pole võimalik suunata erakätes olevatesse hoonetesse, aga koostöö on võimalik. Linnaruumi kvaliteedi tõstmise kaudu tõstame me otseselt naabruses oleva kinnisvara väärtust. Me näitame biennaalil väljakuid, millest mõni saab välja arendatud vahetult enne biennaali. Meil ei ole veel võimalik näha, millised on tulemused, sest linnades võtab kõik aega. Reaalseid muutusi näeme me aastate pärast.

Kui rääkida üliväikestest asulatest, näiteks kummituslinnadeks muutunud Viivikonnast ja Sirgalast, siis kas nende jaoks võiksid sellised strateegiad ka mingis vormis töötada?

Tintera: Strateegiad on universaalsed, ent igas asulas tuleb neid kohandada eri moodi. Iga asula ajalugu ja põhjus, miks ta kahaneb, on erinev. On mõned ekstreemsed näited, nagu needsamad monofunktsionaalsed asulad, mis tekkisid mõne konkreetse tööstuse kõrvale. Kui sealt kaob linna eksisteerimise ainus põhjus, siis on ehk tõesti mõistlik lasta metsal sinna tagasi kasvada.

Raagmaa: Ma tunnen Viivikonna kanti päris hästi. Inimesed tõesti tahavad seal elada ja on püüdnud oma keskkonda parandada. Aga neid on mitme tuhande asemel mõnikümmend. Kui Vaivara liitus Narva-Jõesuuga ja endised Kohtla-Järve enklaavid riigi poolt sundkaasavaraks anti, siis nägid nad üle tüki aja ka linnapead ja nendega räägiti ning pakuti mingisuguseid lahendusi. Alati viib küsimus ikkagi selleni, kas inimestel on hea elada. Viivikonnas on ju ruumi küll, keskkonnas aga valdavad kokku kukkunud majad, mis just ei meelita. Eramajad ja suvilad sumisevad suviti küll ja ju on inimestel ikkagi põhjus seal käia. See on nüüd juba riikliku poliitika küsimus, kas asulatel lastakse kokku kukkuda, sest Kohtla-Järve linnaisadel oli ju oma ajal teha muudki kui nurgataguste kohtadega tegeleda. Viivikonnas võiks riik aidata kolemajad ära koristada ja taristu korda teha – see käib nii kogukonnale kui ka Narva-Jõesuu linnale üle jõu. Jääb väike metsaküla. Nii et see on hoopis teine teema.

Milline teie ekspositsioon Veneetsias välja nägema hakkab?

Tintera: Meil on kolmetasandiline väljapanek. On film lammutamisest, mis peaks inimesed meie ruumi tõmbama. Seejärel on ekraanid, kus on linnaväljakud või peatänavad, mis saavad selleks ajaks välja ehitatud. Ekraanidel hakkavad jooksma pildid, mis peaksid olema kohalike inimeste tehtud. Ja siis on tohutu pikk valgustatud laud, kus on kirjeldatud kontekst, milles me toimime. Tahame kindlasti vältida pikki tekste ja rääkivaid päid. Me saame aru, et enamik vaatab filmi, aga kellele pakub toimuv enam huvi, tuleb vaatab pilte ja üksikud oma valdkonna fännid saavad veel põhjalikumalt süveneda.

Vellevoog: Film ja selle originaalmuusika on täiesti iseseisev kunstiteos. Meie mõte on, et muusikateose esmaesitus ongi biennaali avamisel. Ta ei ole vaid ekspositsiooni illustratsioon.

Tintera: Me tegeleme emotsioonidega nii lammutamisvideo kui ka fotode kaudu. Tühi maja mõjub. Väga tugevalt mõjub. Eriti kui see on kunagine kortermaja. See on ka loomulik, sest kodu on inimese jaoks kõige privaatsem keskkond. Tühjas kortermajas kõndides mõtled neile eludele, mida inimesed on elanud. Sinna on jäänud sageli ka palju asju, mida inimesed on kasutanud. Need lagunevad, hoone ise on alati niiske ja rõske. See on tugev emotsioon ja mitte ainult minul.

Film on küll ühe konkreetse maja lammutamisest, ent tühjade majadega seostub ka katkise akna teooria. Kas sellest tekkiv kõheduse või mahajäetuse tunne levib edasi, kui kesklinnas juba mõni selline maja on?

Tintera: Jah, inimesed ei taha sellise maja kõrval oma poodi või kohvikut avada. Nii et algul on üks maja, siis kolm, siis juba kvartal. Valgas läks nii palju aega, et nüüd on selline terve kesklinn ja see on probleem, millega me tegeleme.

Raagmaa: Kusjuures Ameerikas ongi kõige suuremad probleemid hoopis siselinnades, kus on agulikvartalid ja mingil ajal on avaliku sektori huvi taristusse investeerida kadunud. Inimesed lahkuvad, kinnisvarahinnad kukuvad, laenu enam ei anta, taristut ei uuendata ja nii lähebki allakäigu spiraal lahti. Üritan ka Eesti kontekstis maameestele alati selgeks teha, et teie areng sõltub piirkonna keskuslinnast. Kui te seda tasemel ei hoia, siis te olete jamas.

Ehk et küsimus pole kahanemises või kasvamises, vaid tempos.

Vellevoog: Eestis on hierarhiline süsteem. Kui maakonnalinnade areng peatub, siis see mõjutab järgmise astme linnu, siis juba külasid ja seejärel üksikelamisi. Kõik lülid peavad toimima, vastasel juhul tekib laviinina kokkuvajumine.

Tintera: Biennaali žüriilt on tulnud tagasiside, justkui me reklaamiks mingisuguseid valmislahendusi. Tahan veel kord öelda, et probleem on väga lai ja mitmetahuline, rääkida saaks paljudest teemadest: ettevõtlusest, transpordist, koolivõrgust, regionaalpoliitikast, aga meie räägime vaid ühest ja see on, kuidas taastada inimestes uhkus oma koduküla üle. Kindlasti ei paku me valmislahendust.

Kas selliseid strateegiaid kasutatakse laiemalt ka Eesti lähikonnas?

Tintera: Jaa, kahanev planeerimine on viimase 15 aasta jooksul teadusvaldkonnas väga uuritud ja populaarne valdkond. Kui vaadata protsentuaalselt linnaliste asulate kahanemist ja kasvamist Euroopas, siis üle poole kahaneb. See tähendab, et Valga ja mõni muu Eesti linn ei ole üksikjuhtumid, vaid osa laiemast protsessist. Võtame küsimuse: kas linnapea jaoks on vahet, kas Valgas elab 18 000 või 12 000 inimest? Poliitiliselt on vahe suur, aga linna kvaliteeti ei määra inimeste arv, vaid nende elukvaliteet. Kiiresti kahaneva elanikkonnaga linnades on kindlasti halb elukvaliteet, ent seda on see ka näiteks Aafrika või Aasia ülikiiresti kasvavates suurlinnades. Seal elatakse ju slummides. Ehk et küsimus pole kahanemises või kasvamises, vaid tempos. Kahanev planeerimine viitab pidevalt sellele, et me peaksime oma väärtushinnanguid muutma: kasvamine ei võrdu hea ja kahanemine halvaga.

Vellevoog: Kõige väiksem omavalitsus, mis „Hea avaliku ruumi” projektis osales, oli Kuremäe ehk Illuka vald. Põliselanikke on seal vaid mõnisada, aga kui vaadata kogu Kuremäe kloostri kompleksi, siis on see ju tohutult oluline! Usupühade ajal mitmekordistub seal inimeste arv ja kogu väikese asula tähendus on Eesti mastaabis oluliselt suurem kui elanike arv.