Armoni maailm on julge ja fantaasiarikas, kuid juhuslik
Kuigi paljude aastakümnete vältel on laste- ja noortekirjandus liikunud tõepärasema kujutuse suunas, kuni naturalismini välja, on selle üldise arenguliini kõrval püsima jäänud ja puhuti lopsakaltki arenenud sedasorti muinasjutuline haru, mida võib nimetada pseudomütoloogia traditsiooniks.
Läbi aegade on leidunud kirjanikke (lastekirjanduse puhul kindlasti ka illustraatoreid), kes hoiduvad tänapäeva maailma otsesest kujutamisest. Nad võtavad aluseks mingi varasema kultuurijärgu rahvapärimuse – loomad, haldjad, esiinimesed jms – ja toetavad sellele oma tegelased ja nende suhted. Pseudomütoloogilised teosed pakuvad armsat minekut neile, kes tahavad põgeneda tänapäeva keerukast, kui mitte isegi vastikust elust.
Euroopa lastekirjandusest võib haldjamotiivi arenduse näiteid leida nii H. C. Anderseni lugudest (kes küll tihti kandis haldjamaailma üle väga selgelt oma kaasaja motiive ja väljendas oma kriitilist suhet) kui ka Elsa Beskowi pildiraamatuist (mille haldja-, päkapiku- jm põlvekõrgusest maailmast on inspiratsiooni saanud paljud järeltulevad muinasmaailmade joonistajad). James Barrie ja Edith Nesbit lasid oma lapstegelastel mänguhoos haldjarahvaga kokku sattuda. John Ronald Reuel Tolkienilt pärineb tava luua haldjalugude baasil tänapäevase ühiskonna allegooria, arendades erisuguseid rahvatõuge ja nende suhteid (koostöö või konflikt).
Eesti algupärases laste- ja noortekirjanduses on 20. sajandi alguse muinasjutuainese arendusele (August Kitzberg, Juhan Jaik jt) järgnenud sotsialistlikust realismist tingitud paus. 1960-ndatest alates on aga jälle rahvajuttude imelisi tegelasi tänapäevasemas kujus vahendatud – Aimee Beekmani “Sõnni Siim” 1970, Aime Maripuu muinaslood kogudes “Mets tare taga”, “Jäljed ümber järve” jm 1970.–1980. aastail ilmunud teosed. Lähiminevikust tuleb kindlasti nimetada kunstnikest kirjameeste Henno Käo ja Edgar Valteri võlumaailmu, kus tegelaste hulgas esines äratuntava näoga ka autor ise.
Värskelt ilmunud Eva Ingerpuu teost “Armoni lood: Mehis ja Ellil” tuleb kindlasti vaadata eespool viidatud traditsiooni taustal. Vaevalt oleks võimalik nüüdsel ajal haldja- või muust muinasrahvast luua midagi täiesti originaalset.
Nagu värske raamatu pealkiri ütleb, on tegemist omaette maailmaga, mille nimi on Armon. Mis on selle ümber, pole veel kuigivõrd teada, tegu on üsna eraldatud paigaga. Igas suunas ei saa sealt uurimiskäigulegi minna. Seal elab inimesi, eriti meiekandi töölõhkujaid ja veidi justkui tuimtükke meenutavaid tegelasi, keda autor kutsub mürakateks. On haldjad – vees, puus, kivis ja mujal igas elemendis – oma tõugu ja oma suheteringiga. On loomi-linde, on üks võõram ahvipoisi moodi Töps (lapslugeja määratlus), kes on Armonisse kuidagi tulnud (teised on seal kogu aeg olnud). Eriti huvitav on väikesekasvuline tumedat verd rahvas vargurid, rotinäoga tüübid, kes toovad mürakatele tarbeesemeid teispool-metsi-maailmast ja virutavad vastukäiguna üht-teist endale kaasa.
Mis maailma ka ei kujutataks, kirjanduse aine on ikkagi inimsuhete mitmekesisus ja mõistatuslikkus. Nii on ka raamatu peategelaste Mehise ja haldjas Ellili lugu üksteise otsimise, eksituse, möödarääkimise, vääritimõistmise ja üksmeele leidmise lugu. Mürakaid kujutab jutuvestja töörabajate ja rohmakatena, haldjad kehastavad unistust ja oleskelu rõõmu.
Nende vastandus meenutab mõneti Tolkieni kääbikuid, haldjaid ja muid rahvaid.
Otsad jäävad lahti
Sellise tegelaste külluse puhul oleks olnud võimalik valida kahe tee vahel: kas keskenduda nimitegelaste suhte arengule või luua rodu eraldiseisvaid lugusid eri tegelaspaaridest ja -rühmadest. Autor on arvanud heaks need kaks võimalust isekeskis segi lüüa. Nii tekib sündmuste rida, kus peategelastega seotud pinge meenutab vahepeal seebidraamat, vahepeal alaneb ja kaob, keskmesse tulevad muud lood, mille arenduses jääb üht-teist ripakile ja juhuslikuks (kiusliku Innani ja Mehise venna liin, kivitõstmise intriig, liblik- ja kivihaldjas...). Lapseliku õiglustundega ei sobi justkui hästi, et Ellil päästetakse puuvangistusest, teisi vange aga mitte.
Samas tuleb kindlasti rõhutada nii kirjutaja kui ka illustraatori (Valdek Alber) julgust, fantaasialendu ja huumorimeelt – muidu poleks sellise raamatuni jõutudki. Nagu võib pealkirjast aimata, mõlgub autoril meeles muidki lugusid samast kandist. Kindlasti leiavad need tänuliku lugeja romantilise meelelaadiga inimeste seas, olgu nad siis lapsed või täiskasvanud – viimati nimetatud vahetegemine pole kõnealuse laadi puhul kuigi oluline.
“Armoni lood:
Mehis ja Ellil”
Eva Ingerpuu
Kirjastus Ilo 2007
