Maarja Tinn

„Muusika annab emotsiooni ja läbi selle emotsiooni tuleb pilt. Kui joonistada peeter-ojalik skeem, siis muusik tõmbab pillikeelt, see heli tuleb mulle ajju ja silmadesse ja siis ma teen pildi. Mõnikord haarab see tunne nii kaasa, et ma teen pilti muusika rütmis,” sõnab ereruudulises dressipluusis melomaanist fotograaf jutu hakatuseks, kohendab tumedaid plastprilliraame ja heidab pilgu pärastlõunaselt tühja Von Krahli baarisaali. Enne 2006. aasta kevadtalvel kaameraga Kinomajja Eliidi kontserdile sattumist ta põhiliselt umbes selliseid asju, vaik­elusid pildistaski.

Muusiku peres – isa Arvo Urb on mänginud muu hulgas Rujas ja In Spes – kasvanuna mäletab Aron kontserdifotode virnu, mida ta väikse poisina ikka sirvida armastas. Sinna kusagile on salvestunud ka elav pilt Haapsalus enne üht kontserti värvilise mantliga lehvivi hõlmu jalutavast Urmas Alenderist. Kuid need mälestused jäävad Aroni sõnul liiga kaugele, et olla määravad.

Püüab emotsiooni

Sest pildistama hakkas Aron suhteliselt hilja. Ülikooli teisel kursusel pakkus koolikaaslane talle välja mõtte minna Nõmme noortemajja fotokursustele. Läksidki, kutil kerge skepsis hinges, sest säärase nimega asutus seostub ikkagi põhi- ja keskkoolinoortega. Kuid ei – inimesi oli igasuguseid ning juhendaja levitas fotoviirust nende seas hoole ja huviga. Vanalinna hariduskolleegiumi esimese lennu lõpetanud kontserdipiltnik meenutab, et kuigi koolis sai igasugust kunsti tehtud, tuli sügavam huvi fotoasjanduse vastu ilmsiks just noortemajas.

Tänaseks on tema kogukas ja rõõmsameelne kuju tuntud ning pildidki muusikute seas hinnatud. Aron osutab fotole, kus ülalt alla rakursiga pildistatud Röövel Ööbiku solist Tõnu Pedaru optilise illusiooni tõttu ülisuurt näppu viibutab: „Ta kirjutas hiljem, et kas võib seda pilti kasutada.” Aron täpsustab, et kirjutanud-küsinud on välismaaltki pärit artistid, kes Eestis ehk elu jooksul korra esinevad.

Niisiis – mis teeb ühe kontserdipildi heaks, kuid teise suvaliseks klõpsuks? „Ma proovin tabada – kui on pilt ühest artistist – temale iseloomulikku väljundit, emotsiooni,” selgitab Aron. Kuid kui pildile jääb mitu meest, tuleb tabada nendevahelist suhtlust, pinget, pilkude mängu: „Kuna ma olen teinud neid aastaid, olen mingil määral osa artistidega nii tuttavaks saanud, et tean, mida pildistada või mida oodata.” Mingit pidi on see nagu loodusfotograafia – tunne looma, keda pildistad. Ka igistoilisest Jaan Pehkist on võimalik saada emotsiooniga pilte, kinnitab Aron. „Seda uhkem tunne, kui oled rahulikust artistist emotsionaalse pildi saanud,” sõnab ta.

Omaette teema on Aronile pildid publikust või esinejast ja publikust, mis annavad edasi mõlema emotsioone. Ta tunnistab, et teinekord, eriti pungimatel kontsertidel, on kaameraga esireas üsna kitsas, kuid publiku asi on tantsida esineja, mitte piltniku pilli järgi.

Omal ajal hoopis sotsiaaltööd õppinud Aronile on fotograafia hobi ja töö. Töö on päevased pildistamised: „Kõige totram asi on olnud võileib.” Hobi on õhtused kontsertide jäädvustamised: „Ma tunnen, et teen kultuuritööd, me elame põneval ajal.” Ning väikest viisi missioon on fotoringi juhendamine Kristiine gümnaasiumis.

Kes ta on?

Aron Urb

Sündinud 6. mail 1981

•• Koolid: Vanalinna hariduskolleegium, Nõmme gümnaasium, Tallinna ülikool (sotsiaaltöö)

•• Töö: Tallinna puuetega inimeste koda (arvutiõpetaja), OÜ Foto-Orants (fotograaf)

•• „Hea muusika” fotonäitus: Uue Maailma seltsimajas „Duetid”, Telliskivi loomelinnaku Valges galeriis „Suures plaanis”, Von Krahlis „Soolo”